pühapäev, 29. september 2019

Oi aegu ammuseid

Mis haaras täna nipalju, et siia käsitööblogisse pöördusin.
Ostin pitssalli lõnga, ja seda müüs "Vardamoori lõngasahtel". Olin natuke üllatunud, aga vist ei olekski põhjust. Aeg on nii palju ja kaugele edasi läinud, et ma polegi ainuke vardamoor. Aga mingis mõttes olen ma selle teadmisega pikalt elanud. See, et valid endale kunagi mingi nime, isegi ei loe üldse, kui sa seda ei kasuta. Isegi käsitööblogisid on nii vähe järele jäänud, need ei mängi blogimaastikul mingit rolli enam. Või noh, mina neid pole regulaarselt lugenud, mõned ika ju on ja kirjutavad ka, aga enamik viie aastat taguseid enam mitte. Mingil hetkel kasvas ja laienes see maastik äratundmatuks. Ilmselt isetegija foorumi hiilgeaegadel. Aga kus see maastik nüüd on, mingites blogrullides on linke küll, kuid enamasti on viimased postitused jäänud kah nii 2-4 aasta vahelisse aega.
Ja ega ma ju ise ka parem pole, iidammu kirjutasin siia viimati. Mis ju ei tähenda sugugi, et enam midagi kätega ei teeks.  Tõsi, vahepeal oli pikem kudumispaus, nipet näpet olen meisterdanud ikka ja ma pikalt pühendusin uuele temae, kaltsuvaipadele.  Ja üldse tundus vahepeal, et käsitööst blogimine ei paku enam midagi ja bloggerisse sissegi ei osanud logida.
Põhipõhjus vist oli piltides. Kuidagi tekkis tunne, et ilma väga ilusate piltideta pole mõtet ühtegi tööd ja tulemust blogisse panna. Aga see oli korraks kuidagi väga keeruline ja aeganõudev. Täna mul on igastahes väga-väga häid pilte tegeva kaameraga telefon. Peegelkaamera on kahjuks katki, st üks osa on katki ja selle parandamine pidada olema mõttetult kallis. Aga mu samsungil on head võimalused, mis siis, et ma neist vast väikest osa kasutada suudan/oskan.
Aga sallilõnga ostsin, et kududa kleit. Kodused ammused varud olid nüüd korraga otsas. Muidu oli veel Hobipunkti ajastki ikka igasuguseid praklõngu jms. Mul on tuttavaid, kelle jaoks olen ma ainuke inimene, kelllet sellist teenust paluda. Nüüd on hea meriinolõng tokis ootamas. Proovimise mõttes punusin ühe puuvillasest ka, peaaegu on valmis. Lihtsalt et proovida, kui kaua selline tegemine aega võib võtta. Pisut ikka võtab. Vaibakudumise protsess on ka pikk, enne peab kõik lõime ära kuduma, et vaibad kätte saada. Ja siis isegi ei mäleta, mis seal päris alguses oligi.





teisipäev, 10. veebruar 2015

mannetu eneseõigustus ja seksikas pits


Vardad on sees, onju. Meenutagu see jupsakas pealegi rohkem nõudepesulappi kui armsat ja romantilist põrandavaipa, on ta siin, et asendada tuhme ja talviseid ülesvõtteid mustast pitssallist. Pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.  Siiski, siiski, kaugel pole ka see aeg, kui ma saan istuda kangastelgede taha ja kududa mõne romantilise vaibakese. Seniks proovilapid. Õnnistatud olgu Jenny Kruse heategevuspood, need tohutud hunnikud trikoosärke, üks ilusama värviga kui teine.

Heegeldatud pits ei ole aga siiski üldse põrandavaibaks, ehki ka see on juba moeasjaks saanud. Hoopis harutasin üles ühe kampsuni ja sain kaks suurt kera lõnga, millega midagi polnud muud peale hakata. Miks ma siis harutasin, võib tekkida õigustatud küsimus. Mis saab nüüd nendel jahedatel romantilistel suveõhtutel Pärnu promenaadil? Millega ma jalutan rannapargis?  Need jamitmed teised küsimused ootavad veel vastust.
Aga kui see lina valmis saab, on ka romantika. Kas nüüd minu terrassilaual või mõnel teisel laula, seda veel ei btea. Kui ta valmis saab. Sest esimesel koral oleks peaaegu juba saanud, aga olgugi et heegeldasin kiiresti, lõppenuks lõng enne kauni loogelise servani jõudmist. Niisiis harutasin üles ja jätsin mustris ühe osa tegemata ning suundusin suht kohe servamustrisse. Seetõttu on nüüd läbimõõt oluliselt väiksem, aga mis parata. Pool meetrit tuleb ikka ära ja seda on ühe heegellina kohta juba isegi palju. Tõsi ta on, et eks materjal on jämedamat sorti ka, see viskoosiläikega puuvillane, mille nimi ei meenu, aga mida omal ajal ikka müüdi ja kooti ja mis praegugi oleks suvekudumiks päris tänuväärne.
Aga kas pole hämmastav, kuipalju rohkem kulub materjali heegeldusele. Ühest kampsikust saab suht keskmise suurusega, et mitte öelda väikese lina. Ja seegi suuri auke täis.

laupäev, 22. november 2014

Vaikluse pelutamiseks

Kudusin kaks paari pisivarrastega kirjalisi sõrmikuid. Ja veel ühe, jämedama varda ja lihtsama mustriga.
Esimesed on Paistu mustriga, leidsin ühest õhukesest kindavihust, värvid timmisin oma lõngakorvi järgi. Algul mõtlesin küll, et ikka valget ja punast ja äkki eredat rohelistki, aga see kuidagi ei sobinud. Valge jäi ainult randmesse, labaossa võtsin punast malagrigo sokilõnga, see oli parasjagu õiget tooni. Ja mummude vahel virvendavd rohelisest täpikesed. Põhilõngaks tumesinine leeduvillane.

Teine kindapaar sai teised värvid ja Viljandimaa Kõpu mustri, samast vihust. Randmesse ja labaossa panin samad värvid ja vahepeale ergastuseks väike punane sakk. Et üle võlli ikka keerata, tegin sõrmeotsad ka teist värvi. 

teisipäev, 19. august 2014

uus proovilapp

Teate seda tunnet, mis tekib, kui ühte rätti on kootud juba niikaua, et villand saab. Harutatud ja kootud ja ikka valmis ei saa. Ja raamatud on täis imeilusaid mustreid, mida keegi kunagi proovinud ei ole. Ning kapis on parasjagu vaba lõnga ja vardaid.
Või kui varem valitud ja ehki  kaunis muster on tõesti ilus, siis raske kududa ja meelde ei jää ning naudingut protsessist ei teki. 
Minuga igastahes nii juhtus. Pealegi unustasin külas käies oma kudumi hoopis aiapingile maha. Muidugi on lootus see kätte saada, aga seni tahaks ju ka kududa.
Nii siis lappasin raamatuid ja otsustasin valida midagi ka Helga Rüütli salliraamatust. Mustri nimi on Rukkilill 3. Natuke nuppe ja suhtkoht minimalistlik sik-sak. Enamik sallimustreid koosneb tal suurtest modernsetest motiividest ja sisaldavad miljon nuppu.  Aga mul oli üks tokk naturaalvalget.

esmaspäev, 11. august 2014

Aino

Pitsiliste rättide mustreid on meeletult palju, aga ikka tabab mind soov neid omamoodi kombineerida. Tükike siit ja teine sealt. Panin rätile nime ka, sest alustasin seda oma tädi Aino sünnipäeval. Järjest ei kudunud, sestap sai valmis paar kuud peale alustamist. Vahepeal oli pikem paus.

Keskosas siis lihtne kaselehemuster, äärde tekitasin rombid, milles nupud ristikujuliselt. Et ikka usku ja lootust jätkuks. Ja servapitsi kudusin külge. Alguses veel mõtlesin, et äkki teen ilma, sestap sai servadesse neljasilmuseline rips, aga lõnga leidsin juurde ja koonerdada polnudki vaja. Kuna ma parasjagu katsetasin erinevaid kndaramdmeid, siis Mustjala kindarandme hakatus tundus ka äärepitsiks sobivat. Lõpuosa kujunes lihtsalt orgaaniliselt juurde.

Lõng on Midara Roma. Vardad nr 3,5. Rätt sai suur, lõngakulu 200 g


Suurus ei ole muidugi võrreldav ühtede tõeliselt megarättide, voodikattesuurustega, mida Haapsalus pitsipäeval demonstreeriti.  Niipalju peent pitsilõnga kui seal kleitideks ja rätttideks kootud oli....minu seekordne rätt on paras talvel pähe või õlgadele, voodikatteni tahaks ka kunagi jõuda.

reede, 4. juuli 2014

Täpid

Tundub, et ma olen vist andnud ühe väikese sõrme ka kindakudumisse. Kuna ma ikkagi endaga kokuleppele ei saanud, et mis see kõige parem siis oleks, et teha ilusaid kindaid, võtsin lõpetada ühed alustatud sõrmikud. Selline lõngajääkide teema, et kui on mingeid triibulise sokilõnga jääke, siis tegelikult vöib sellest ju ka kindaid kududa. Ehki jah, augud sisse ei kulu, aga polüamiidiga lõng läheb kummastavalt tupsuliseks ja karvaseks pikkamööda, mitte ei vanu niimoodi õilsaks nagu  puhas kare maavill. Aga lõng pole raisata ja ükskord peavad need poolikud asjad valmis saama. Pealegi on talvekindaid alati vaja. Jäänud ongi veel vaid kuus sõrme, eks ma pidin muidugi neid ka mustriga kirjama hakkama, kes see tänapäeval enam teistmoodi teeb. Nojah, harjutamisruumi veel on. Ja kui ma veel peenemad vardad ikka lõpuks võtan....ja äkki mõne keerulisema mustrigi. Ehki, olgem ausad, see täpindus on nii armas oma lihtsuses.


Sellel paaril on kasutuses lausa varras nr kaks ja pool. Absoluutselt normaalne tundub. Ja silmuseid ei ole ka kokku rohkem kui kuuskümmend kummalgi kindal. Ja sedapidi vaadates ei peaks ju kaheksakümmend silmust peenema vardaga teab mis rohkem olema, aga võta näpust.

teisipäev, 1. juuli 2014

Proovilapp

Mitu silmust peab olema vardal? Raamatu järgi (Jõeste, Kirjatud teekond, oli valik, kas 88  ja lapiline ranne või siis 80 ja Mustjala oma. Mõlemad kenad. Vardad on mul siin hetkel vist 1,5. Igastahes tuli ka 80 silmusega lapiline ranne laiemat sorti, meestekas. Järgmised vardad aga on 0,8 ja need tunduvad küll selle  lõnga jaoks liiga peened. Ses mõttes, et painduvad kõveraks.  Midara Roma oleks paras, aga kui võtsin peenema lõnga, siis tuli ka kogu kupatus peenem ja õrnem. Ma aga vajan just tugevamat tulemust. Kuidas kududa tugevamini? Minu loomulik käekiri on ikka suht lõdva, pitsi puhul ju ka. See mida teised koovad vardaga nr 3 või isegi 3,5, on mulle paras kududa vardaga nr 2,5 kui mitte veel väiksemaga.
Alternatiivina paks proovima väikest vanutamist peale valmimist, siis tõmbab kokku ja on tillem.