Heategevuslik Kadrilaat Kannikese lasteaia toetuseks toimub 26. novembril kl 16-18 lasteaia saalis, Kannikese tn 13.
Kannikese lasteaed on juba aastaid olnud kõneravi lasteaed. Väike armas "teine kodu".
Nädalavahetusel hakkan seepi pakkima. Arvan, et sealt saab seda siis mõne tüki ikka osta. Uksed on lahti kõigile ja kõik on oodatud.
Selgub, et on siiski olemas selline koht, mida soovitada inimestele, kes ei taha suveniiriks osta merevaiku või matrjoškasid ega villaseid hiirtega kampsuneid aga ei saa oodata Mardilaadani. Või kes tahavad lihtsalt kaunist ja kvaliteetset käsitööd osta. Ja lausa Viru tänaval. De La Gardie kaubamaja keldrikorrusel. Mina sattusin sinna muidugi juhuslikult aega parajaks tehes, aga kui sinna kunagi tekib ka madalpistes tikitud sõrmikuid, siis lähen veel. Kõike muud seal paistis olevat, ka arhailise tikandiga kleidid ja suured hõbedased sõled. ja palju muud. See kõige ilusam osa mardilaadast oli seal. Jah, nii oli. Väga mõnus oli selline kohake leida.
Kuna ma olen nii kohutavalt hajameelne,e t võin ära unustada ka oma lemmikasja - ja unustasingi tänase käsitööringi, siis panen vähemalt kroonika mõttes paar pilti siia. Meenutamaks ühte meeleolukaimat seebikursust, mõnusaimat sallilõnga ja vist üsna esimest kenasti õnnestunud lukuga kotikest. Selle õpetuse järgi.
Taas Mardilaat, uus värske ajakiri Käsitöö, Mummi talu mesi ja muud head ja paremat, näiteks Peipsiveerne keedetud suhkur. Ja muhu seelikumustriga magnet, mis pani päevale pealkirja, minnes nii kümnesse kui vähegi sai.
Mardilaat oma tuntud headuses tundus siiski kuidagi parem kui varem - õhku oli rohkem. Müüjaid minu meelst vähem, aga hoolikal valitud. Käsitöömeistrid kõik, sellised, kelle kõrval mina ikka kes ma ka vahepeal vist kogemata käsitöömeistriks end pidama hakkasin, ikka lausa häppi jääks. Tundus nagu olnuks seekord hästi rohkem läbimõeldud kauplejate valik vist, ehki 90% olid ikka nö tsunftiliikmed. Lava oli saali keskel ja ehki öö kava järgi tundus paljutõotav, jäi see esimene pool asjast mulle ikka kuidagi vaikseks ja hämaraks ega kiskunud sinnapoole eriti vaatamagi.
Mett, sibulaid ja suitsuvorsti ostsin küll ja mesilasvahast huulevõide tegemiseks oli ka juttu. Jõhvikatega, pohladega, astelpajuga - need polegi nagu mesi vaid rohkem nagu moos. Mu suure poisi suured lemmikud.
Kästöölisi asju teadagi, teeme ise. selleks inspiratsiooniks sai ajakiri ja ehki seal ka seekord ei ole peaegu ühtegi väga praktilist õpetust vaid ikka ngu rohkem kunst ja disain, siis ilus vaadata on ikka. Tikitud kampsunid, katre arula disainitud kleidid, Greniuse mahlapakist rahakoti voltimisõpetus, vildist vankrikookon (kujutan ette et seda saab ka eelvildist vanutada), kootud kleidid jne. Kuigi pitskoelise ristimiskleidi serva oleks ka ikka võinud pits kootud olla, mitte heegeldatud. aga mis mulle ikka tõeliselt meeldib, on see, et piltidega on vitsitud vaeva näha - lavastada natuke ja sedasi ilusasti, et peale asja, mida pildistatud on, vaatad ka pilti kui sellist.
mingis mõttes on ka seebi tegemine nagu väike narkomaania alaliik. Ses mõttes et võib sõltuvusse jääda. Õnneks ei ole see ühiskonnaohtlik. Ehki haarab meeli ja mõtteid üsna samamoodi ning lahti ei lase. Ise, ise, ise - katsetada seda, teist ja kolmandat. Võiks ju ühe retsepti juurde jääda, aga praegu näiteks painab üks kookospiimaga retsept. Ja siis lootus saada käega katsuda looduslikku glütseriini ning ise üks läbipaistev seep algusest lõpuni valmis keeta. Seniks aga noid tavalisi. Kirjutan retseptid ja tegemiskuupäevad ja muud märkused üles tollesse imearmsasse punste kaantega ja kuldse liblikaga märkmikku, mille eelmisel aastal KK pakivahetuses kingiks sain, riidest kaaned on vist saanud külge tilga mingit aroomiõli, igatahes piparmünti ja kaneeli on tunda. 
siis saab igat sorti natukene. Tumeda šokolaadiga, siis šokolaad piparmündiga ja jõululõhna ju ka vaja. Ning värve mõistagi. Rohelist ja punast ja piparmündiõie värvi lillat ka. Ja valget savi sisse. Ning jõululõhnaga tundus hästi jõhvikapulber sobivat.
Retsept ka:
kookosrasv 180 g
sheavõi 150 g
jojobaõli graanulid 60 g
oliiviõli 210 g
seebikivi 80 g, vett 228 g
Valge savi segasin kibuvitsaseemne õliga. Jojobavaha kipub segamiskausi servadel hanguma, sestap tuleb segu teha kõrgemal temperatuuril (mitte jahutada 35 kraadini vaid hoida 50 kraadi kanti) ja hoolitseda selle eest, et kausi külgedele kippuv jojoba ikka kenasti seguneks.
Nig siit halloweeni teemaga seonduvalt, ehki see mind ennast eriti ei eruta, leiab ühe toreda kõrvitsapüreega seebi retsepti. Koostisained on lihtsad ka - kookosrasv, palmirasv, oliiviõli ja kastoorõli, kogused on küll untsides, aga kui on selline hea kaal, kus mõlemaid ühikuid annab kasutada, siis pole hullu.
Püüdsin pildile selle keebi Victorian lace raamatust. Ega ei ole ju palju asju, mis oleksid raamatupildil nii ilusad. Too oli kootud õhkõrnast mohäärlõngast, aga see siin pehmest arwetta eksta fin merinost. Eraldi peaks mainima, et esimest korda sooritasin edukalt katse põiki külge kootud pitsi osas. Toimus ka mõningaid harutamisi Ülearune pole ka mainida, et tegelikult mugandasin ka põhiosa mustrit, esiteks erineva lõnga-varda valiku tõttu, teiseks seetõttu, et eteantud kasvatuste alusel kasvatades tulnuks välja koledalt kobrutav pind (raamatupildil tgelikult on ka ja mind hakkas kohe häirima, et miks see nii on). Kasvatusi tegin vähem ja teistmoodi ja tuli välja sedasi, et laieneb ühtlaselt ja laugelt.
Kudumise ajal ja see oli ju pikk aeg, toimus tallinnas Eri Klasi juubeligala. See oli vist üks külmemaid ilmu suvel ja vapustavaltkenas kleidis teadustaja Kadri Tali (või Anu - aga nad on ju kaksikud), oli paljaste õlgadega, küll külma trotsides, aga ma kujutasin ette, kuidas üks taoline õrn keep sobinuks sinna. Olgugi, et varjanuks pisut värvidemängu kleidil, aga ehk säästes külmetusest. Sest see tundus teda valdavat ja mul oli natuke kahju, et ma pole valmis keebiga lava kõrval ega saa seda talle õlgadele panna.
