taikkajakku

Ega ma ju ei tea, mida see taikajakku tegelikult üldse tähendab. aastal 2005 kui Soomes sellega välja tuldi, tundus põnev, aga selga miskipärast ei sobinud, imelik kossakas tundus ja üldse. Aga aeg on edasi läinud, minagi pleedide ja ülevistega harjunud ning nüüd on see vägagi normaalne kehakate. Eks ma esimese tegin karedamast lõngast ka, imeilus samblaroheline 7 venda oli vist, seekordne on oluliselt ihusõbralikum, pehme ja sossu. Ja kogu see triibumajandus tuleb ka hästi esile. Hea suveõhtu kampsun, mitte liiga palav, hea selga visata ja samas hirmus soe ka. Tänaseks olen sellega vist ikka juba pea kõikjal käinud.

Vardad nr 4, 8 tokki Novita Puro, mitte ühtegi nööpi, üks õmblus - küljed ja varrukaalune õmblus.

Õpetuse võtsin tollestsamast 2005 aasta ajakirjast, kusjuures ei kohendanud silmade arvu ega midagi - toona oli ette nähtud teha see Hippy-st, ma võtsin lihtsalt suurima mudeli silmade arvu ja sai paras. Sellel jakil onv vist raske mitte paras tulla. Sellise pitsilise võiks ka teha, aga muidugi mingist teisest lõngast.

Ja et kõik liiga ühekülgseks ei jääks, tegin ka mütsi - tehnika entrelac ja kokkukudumise idee Merike Saarniidult, lõnga ei pea kordagi katkestama ja kulub 1 tokk purot. Ilusad värvilised ruudud tulid.

aias juulis

need uued maasikataimed on võrratud, maitsevad hästi ka tigudele. Kui ma siiani teadsin, et nälkjad masikaid, söövad, siis tuleb lihtalt tõdeda oma kitsast silmaringi. teod söövad ka ja nii et vähe pole. kabatsok kasvatab hästi, see aasta on vist vihma vähem tulnud, taimed ka teises kohas ja tigud pole seda taime veel avastanud. Tuha raputamine ka äkki aitas. Aga kas ma aatsiks proovida kabatsokiõite paneerimist. need peavad siis isasõied olema, kuid eks noidki ole viljastamiseks vaja ikkagi. ja spinat oli ilus, nii need ostetud taimed, mis suured, kui ka mu seemnest külvatud, mis alles nüüd spinati nägu lähevad. Erinevad sordid, see on kohe lehestki tunda. Aga varsseller on veel kõhnake. Ja peedid olid jäljetult kadunud. Jänes? Teod? ema? kurjad naabrilapsed? Peedihimulised tulnukad? Aga uued floksid on kenasti kodunenud ja päevakübarale vist ka meeldib. Pikaks kasvanud naat pakkus ilusid valgeid õiepuhmaid. Elleni madal roos oli imeilusa paksu täidisõiega, selline vanaaegne nagu slaavi puulusikatel. Talle hakkab kohe kontrasti pakkuma sealsamas saunanurgas kasvav harilik kibuvits. ja siis on kik veel ilusam. Kummelid ja saialilled õitsesid ka. 

Tavaliselt on mu sünnipäeva eel kõik lilled nagu rohkm õitsenud, aga sel aastal kuidagi hilineb see suur peenar. ehki kollane päevaliilia õitses juba ära ja oranz pole veel alustanudki, astilbed ja kuldvitsad ka mitte, sellest siis vist see tühjusetunne.

novita sügis

Novita sügisnumber on vist nii mõnelgi juba postkastis. Mulle millegipärast tundub, et paar viimast numbrit on nag uue kvaliteediga olnud. Kuigi soome kudunaised on, nagu ravelrys lugeda, kohutavalt kriitilised. Ei midagi uut, ainult üks ahvimine Rowanilt ja Ravelryst ja knittyst. No ma ei tea. Ühe lõngakataloogi kohta ju täitsa OK. Väga palju muidugi päris-päris uut ei ole jah  ja mitut mudelit on erinevast lõngast mitu tükki. aga see roosa kohe tõesti meeldib. Padjataolise seljaosaga nn pinwheel ei meeldi aga ikka veel.

võib-olla kordub kõik

Minu vardavaru täienes nende imearmsate sokivarrastega, sest toimus väike kohtumine Merike Saarniiduga. Mõlemad sündmused väärivad ka käsitööblogis tähistamist, sest esiteks selliseid varadaid siinmail ju ei leia - ei tea veel, kas peale ilu veel miskit on neis (pealegi on sokke palju mugavam kududa kahe ringvardaga korraga) ja ka kaugelt imetletud inimesi on nii tore elusast peast kohata ja tutvust teha. See, et koos Ingridi ja Tiinaga ka Merikese mütse pähe passitada sai, oli veel topeltboonus. Ise lehvitasin Haapsalu salliraamatuid nagu lubatud sai, küll neeed on ikka rasked, kui neid palju on.

Palmarosa ja piparmünt

Küllap oleks pidanud palmarosa lõhn mind rahustama, aga ärritus kadunud fotokajuhtme pärast oli suurem. Ilmslet jäi see maale viimati, sest lihtsalt mitte kusagil ei ole. 

tegin pilti oma suurepärastest kosmeetikumidest. Aga kuna juhet ei ole, siis peab olema fantaasia. Üks on piparmündi, teine palmarosa eeterliku õliga, üks on kooriv seep-kreem, teine lihtsalt kehavõie. 

Rohelises karbis on roosa, sile-sile ja mahe-mahe või. Lõhnab ja paitab nahka. Võibolla sai häid asju liiga palju sinna, aga kõiki siiski ju vaid tilgake. Mass on tahke ja näpuga sealt kübekest endale saades ongi seda vaid kübeke, mingit paksu kihi kehale määrimist ei toimu. Nii tundub see veel suurem luksus olevat, kuigi peamiselt tuleb see tunne vist ikka lõhnast.

50 g sheavõid, 10 g olive squalane, 5 g kibuvitsaseemneõli, 5 g jojobaõli. Ja sutsuke maasikapulbrit ning mõned tilgad palmarosa eeterlikku õli. 

Teine mass on roosas karbis ja roheline. Ja rohelise sees on pruunid täpikesed. Lõhnab piparmündiselt. See on tegelikult siis kooriv seep - suhkruga variant ei töötanud. Suhkur sulas kenasti ära ja ei mingit koorivat toimet. Kohvipuru aga sobib selleks, on alati sobinud. Seep vahutab, sheavõi ja avokaado hooldavad nahka ning piparmünt lihtsalt lõhnab hulluksajavalt.

30 gr riivitud seepi, hästi vähe vett, 5 g sheavõid, 5 g avokaadoõli, lusikatäis kohvipuru. Piparmünt.

Järgmisena paluti asuda huulevõide kallale. Selleks on natuke mesilasvaha vaja vist, sest kõik retseptid, mida ma näinud olen, on mesilasvaha baasil.

panus laulupeo õnnestumisse

Tulin just õmblemast. Tikkisin tanu valmis ja õmblesin kokku ja siis ühe soojaga tegin põlle kah. Kuidas siis tanuga naine põlleta saab.

Kõik teavad, miline on Karja tanu? selline pärja moodi, aga pole üldse mitte pärg vaid üks tagurpidi kopsik peas. Välja näeb kusjuures imearmas, aga vaat mina aru ei saa, mispärast see vanarahvas seesuguse välja mõtles. No eks kui ma saan nüüd vast kunagi oma oranži kaanega Rahvariiete ajaloo raamatu kah, siis äkki saan teada.

Õpetuse võtsin ühest teisest targast raamatust, seal lõiked sees ja puha, aga mustrit pidin pildi jägi tikkima. Küllap ta nüüd väheke standardist erineb ka. Lõige aga - oh sa püha müristus. Küll ma vaatasin teda ühtepidi ja teistpidi ja aru ei saanud, kuidas sellest peaks tanu saama. Ega kirjalik juhend ka parem polnud, et oleks abiks või midagai. Pane punkt aaa kokku punktiga bb vms. Mul aga lõikel ristküliku asemel L-täht. Loll olin loomulikult ikka ma ise, sest ei taibanud, et lõige on antud keskjooneni ja lagipea õmblus koosneb kahest õmblusest. Päris loll ikka pole, sest lõpuks jõudis ikka kohale ka ja kokku tema sai. Aga väike tuli, ilmselgelt on vana aja pead olnud oluliselt väiksemad. Ja vahetükki ei osanud siis kuskile toppida. Üle jäi seekord, ilma igasuguse tükita oli kuidagi etem. Krookisin kuklapealse kokku ja arvasin, et on tanu moodi küll. Pitsiks leidsin oma ilmatumatest vanade pitside varudest riba ilmatuma vana niplispitsi. Päris ehtne niplis tundus olevat, küllap on kellelgi sada aastat tagasi olnud usinad näpud. Mu meelest kaunistas see ühte vana ja viledat aga väga armsat voodipesukomplekti. See tegelikult oli väga armas pits ja tundus, et leidis oma õige koha. Ega ma mingit muuseumioriginaali ju teha tahtnudki ja vaevalt et neidki ju saab ainuõigeteks variantideks pidada, nii see ikka päris ei käi.

Põllega läks sedapuhku lihtsamalt. ette on nähtud valgest linasest põll, allservas 4 cm pilutikandit ja puuvillariidest sats. Linase leidsin Kangast ja  Nööbist, aga kahju, et ma esimesel korral kohe Järve keskusest toda pehmemeat ei ostnud, Kadakas oli selline jäik tärgeldaud variant. Kuid linane seegi ja küllap pesu temast mehe teeb. Sirgeid õmblusi ma oskan teha küll, krookida ja palistada samuti ja põllepaelad said ka paraja pikkusega. Proove pole ka vaja teha ega puusakumerust õgvendada. Pilu jääb vist tegemata, ja järgmiseks korraks, või kes teab, äkki tabab mind homme õhtul samasugune loomepalang ja mõni lihtsam ja kergem vorm võib ju algust saada. 

Sellega sedapuhku piirdub ka mu panus üldrahvalikku ilusate inimeste kokkutulekusse. laulukooris ei laula, tantsurühmas ei tantsi. Järgmine kord lähen vabatahtlikuks. Ja täna poes jätsin viimased jäätised ka tantsulastele. neid oli seal palju.

Küll ma olen tubli

tegus. tänud ilusale ilmale ja kõigele muule. Haapsalu sallile ja Tanel Padarile. Lõnga oleks võinud rohkem kaasas olla. Puro on päris elus ja päikesepaistes veel sada korda ilusam, kui Novita piltidel. Ja pehmuselt meenutab Rowan tapestrit - sel on see värvilisus, kuid eredam ja Natuke ka Katia Aztecat - sama pehme ja mõnus ja kiiresti edenev. Arwetta meriino on ka väga armas pehme ja paabulinnukeep ootab juba äärepitsi, samuti nagu mu sall lõpuks ometi. Aedagi sai haritud, üks tormi murtus puu tükikesteks saetud. Küll ma olen tubli. Kabatsokid olid kah suureks kasvanud.

Lõnga ja kudumisejuttu ka

Mõni lõng, ehki mõtled, et lõnga on ju elus küll nähtud, hakkab ikka hinge kohe. Kunagi sai imetletud Noro värve. Et kuidas need nii ilusasti saavad olla kokku pandud. Vaat ei tea, päris täpselt Novita nüüd kopeerinud pole, aga midagi sinnapoole on valmis saadud. Puro nimeks. Ilusad soome looduse värvid pealegi. kanarbik meeldib mulle eriti ja täna seal riiulite vahel sebides soetasin endalegi kaheksa tokki. Mis mulle aga eriti meeldib, on see, et Norost on ta pehmem, too üllatas ebameeldivalt oma karedusega ja siis ma ei saanud ka üleüldse aru inimeste vaimustusest. Tõsi küll, mõnikord on see lausa hea ning sokilõngaks Puro ju nagu hästi ei sobi ka, kui just vanutatud sokki ei taha. Sest keerdu pole ju ollagi ja küllap läheb ta kandes tupsuliseks ka. Ma päris sellist kampsikut ei teeks nagu Novita mudelid on, aga üks laiade hõlmadega mõte mõlgub küll. Mõni aeg tagasi oli Taikajakku, sellest lõngast saaks täitsa huvitava. Mõtelda, see oli juba 2005. Nii ammu, et novita lehelt õpetuski juba ära korjatud. Aga siin näiteks on täitsa ok pilt