reede, 21. oktoober 2005

Leks tuleb homme. Ja elu läheb jälle rööpast välja. Sest näe nalja, juba oled nagu harjunud ju kõigega. Ja siis ma lähen esmaspäeval natukeseks haiglasse hoopis. Mardile pannakse immuunsust juurde. Aga see nõuab ööseks sinna jäämist. Imelik mõelda, millisteks osakesteks kõik veri lammutatakse. ja siis saab tema sellest ühe osa. Eelmine kord sai ainult punaliblesid, nüüd siis midagi muud. Hea ikka, et sai doonoriks käidud. Võiks ju mõelda, et äkki on selles segus minu enda globuliinid? vaevalt, sellest viimasest korrast on juba nii kaua aega möödas. Aga ikkagi, minu verest oli kasu ju kellelegi teisele ja edaspidi ei tea ju ka mis ette võib tulla. Selline naljakas asi, verd andes ei mõtle ju, et keegi seda ka tegelikult saab - aga nüüd on näe käega katsuda võimalik. Ja teod on ikka asjalikumad kui lihtsalt halamine a la : issand kui õudne, milline laps seal lastehaigla reklaamis. On jah kurb ja kaitsetu ja südantlõhestav klipp, aga kuipaljud neist halajatest toetustelefonile helistasid?

Kommentaare ei ole: