esmaspäev, 7. november 2005

Aitäh ilusa päeva eest

Hommik, päev, õhtu. Üks parem kui teine. Õhtuks leidis meie koju püsiva elukoha üks väike trenazöör. Et ma saaksin end hingetuks joosta ilmselt. telekat vaadates näiteks. Poleks arvanudki, et oma halinaga sellist survet avaldanud olen. Nüüd peaks õppima joostes kuduma veel. Aga vormist väljas olen küll ja ega ikka ei jõua midagi. Juba lihas valutab. Kalamajast Nõmmele nagu Kajakas, appi, ma sureks vist ära. Kuigi, ega tea midagi, ma olen ikka vankriga mõne päris pika ringi teinud ka.Trenakas võiks veel külmkapi ees olla, et kui lähed mingit näksi võtma, siis vaatad, et ohoo, ma parem jooksen. Aga ta on magamistoas praegu ja põrnitseb seal, lapsed seljas. Esimestel päevadel on alati nii. Eks see ärevus jahtub hiljem maha. Siis ei jookse enam keegi.

1 kommentaar:

kajakas ütles ...

eksole, see Kalamajast Nõmmele kõlab nii dramaatiliselt. Tegelikult on kilomeetreid seal vahel ikka jube vähe. Ehk 6 tuleb. Nii ei tundu see ju enam pikk ega midagi :) Sügisel vähe raskem on, aga õnneks on minu tüdruk ka veel rõõmsalt kärus ja nii ma saangi kihutada.