neljapäev, 17. november 2005

Ja järgmisel reedel on Kaja kultuurikeskuses meil kadritrall. Ma pean ka triibuseeliku selga panema jälle. Ma ootan seda kohe õhinaga, kuigi see samm nagu kohe täna teistega kokku ei sobinud. Koordinatsioon nagu puuduks. Või rütmitunne. No ei tee esimest korda hopsti järele. aga Mart jäi kohe magama niikui uksest välja sain. Ikka väsitab ära, ei olnud mingit sõrme suhu panemise aegagi.

Ma mõtlesin, et seal isetegijas lahtub see tüli ikka maha ka. Nagu täiskasvanud inimesed peaks olema. Aga nagu kolmas b. Mul oli ytunne nagu ma oleks teisest koolist tulnud uude klassi ja seal on parajasti mingi intriig. Ja kõigega nagu kursis ju olla ei jõua ka. seal aga sõnumeid minutis üks. Ikka on hea, et ma harva foorumeid külastan, palju halle karvu jääb olemata, ega see perekool kah mingi mõistlik lugemismaterjal ju pole. See virtuaalne tõelisus tundub jube totter. Seal eriti, anonüümne ilma pildita värk. Kuidas naised võtavad reaalselt seda, mis seda tegelikult ei ole. Surmtõsiselt, nagu see olekski elu. Ma vist ei hakkagi sellest kunagi aru saama.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

aitähh sulle!

terje ütles ...

Mamuidugi tean, et ma tore inimene olen, aga mille eest seekord?

mr ütles ...

lihtsalt lugesin sind, ei muud :)
mulle siin võõras, ei osanud nime panna eelmine kord