reede, 11. november 2005

käisin ja kiibitsesin

Mardilaada (ja tegelikult ka vanalinna päevade ja kõigi teiste selliste)külastamise järel on mul igal aastal selline imelik tunne. Et oh kuipalju nobenäpppe ja villast lõnga eestimaa peal küll olemas on. Ja linast muidugi ka. Käsitöö ajakirja ilmumine oli vist ka täpselt laada ajaks ajastatud. Vist kõik inimesed, kellel veel pontshot või suurelillelist või pitsilist õlarätti ja sokke-kindaid ja veel pole, pidanuksid need sealt saama. Ma ise küll nende hulka ei kuulu, mina olen see kes käib ja kiibitseb. Ja siis jälle tõttab koju kuduma. Kuigi, ega need letid nüüd nii hirmus kiiresti tühjenevat ka ei paistnud. Eks hind paneb asja paika ja eesti inimene tahab ikka odavalt saada selliseid asju. Ise ka ei raatsinud viitekümmet krooni maksta maalitud kellukese eest. Ostsin väikesema kerakese hoopis. Aga suurema sõle ostsin küll ja vana tegi nagu veel alet kah mulle. Igaaastase traditsioonina ka Pahkla küünlad. Ja muuseumiletis oli vana hea tuttav. Temagi endale unistuste ja hingelähedase töö saanud lõpuks. Ja siis ütles vist keegi keda ma ei tundnud, tere ka. Aga ega pikalt seal ju olla ei saa, jube palav alati. Aga samas, ära läinuna, tahaks kohe tagasi minna.

Kommentaare ei ole: