pühapäev, 6. november 2005

Oma elu

Pühapäevad, milles pole kohustusi on need kõige paremad. Kui magada saab kaua, nii üheksani. See on kaua, minu jaoks. Ja siis juua kaks tundi kohvi. Isegi päevalehe ostsin eile õhtul, et oleks midagi uut hommikul lugeda. Mõni ajaleht võiks ka pühapäeviti postkasti tulla, nii imelik on ilma leheta hommikukohvi juua. Metsas vihma sadas aga ma panin vankrile kile peale, ilus kate on, nagu päris. Kui leks oleks see mees, kes käbiga viskaks, siis viskaks ta ilmselt selle peale, et ma ütlesin et mulle meeldib metsas just praegu. Ma rohkem ei öelnudki. Mõtlesin selle ühe lausega liiga palju: seda et on pühapäev, seda, et vihma tibab just niipalju kui tibab, et kased on valgetüvelised ja lehed ei sega neid valged olemast, et sammal lõhnab ja natuke isegi seened, millest jälgegi vist enam ei ole, aga lõhn oli ometi. Ja kraavid olid vett täis ja koer tahtis sealt juua aga kallas oli liiga järsk. Ja inimesi ei olnud. eriti. Vaatad seda metsa, neid värve ja vorme jatahaks osata neid paberile panna. Kas fotona, pildina värvidega. Aga ma tean et ei oska ja praegu on see halb. See kurnab mälumahtu, nende piltide jäädvustamine. JA halvab muud tegevused. Tundub, et viimasel ajal ei oska ma eriti rääkida enam. Vaikin ja kui suu avan, tahavad kõik mõtted korraga lauseteks saada. Ja lähevad segi ja sassi. Siis ma parem olen vait, sest ega see midagi paremaks või halvemaks enam ei muuda, kui jutustad. Parem hoia kõvasti käest kinni. Ja vahel kaelast ka.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kaunilt öeldud. Pole nagu midagi öeldud ja samas - nii palju. Maailm veepiisas.
Ninnu

kajakas ütles ...

nii ongi :)

trini ütles ...

sõnadega pildi joonistamine on veel suurem kunst. sinul see õnnestus.