kolmapäev, 23. november 2005

See ei saa ju olla muud

kui mu enda küündimatuse tajumine ja alaväärtuskompleks, mis paneb mõtlema halvasti muidu toredatest inimestest. Sellistest, kes näivad nii kohutavalt targad, asjalikud, bisid, kõike suutvad ja kõike jõudvad - ja ongi, teevadki ja jõuavadki, ongi targad ja pidevalt rakkes. Sealjuures aga ei jäta kunagi mainimata, kui vähe neil aega on ja kuiväga väsinud nad on ja kuiväga vähe nad kõige oma märterluse ja eneseohverduse eest tunnustada saavad. Ja siis ei taha ma ise ka enam mingit tunnustust jagada. Kuigi võiks ju. Ja tean, et seda on inimesel vaja ja seda ta ootabki ja ega ta siis paha pärat nii räägi. Ta lihtsalt ei taju, kuiväga mulle sellega haiget teeb. Kahjuks ei ole selliseid inimesi ainult üks, neid on rohkem. Ja seda rohkem valu.

4 kommentaari:

paranka ütles ...

on üks ütlemine. rahvatarkus või vanasõna või ma ei teagi mis. et keegi ei saa sind solvata siis, kui sa ei taha. põhimõtteliselt siis, et solvata laskmine on su oma valik, sest sa lased endal hoolida inimesest või tema sõnadest.
mul on ka rida selliseid inimesi, kes ikka ja jälle kuidagi kogemata ja tahtmatult mulle haiget teevad. kui mul siis jälle mingil korral sarnases olukorras nuuks! olla on siis ma mõtlen sellel mõtteterale. mind aitab.

mr ütles ...

Lugesin. Siis lugesin veel. Tundsin ära nii ennast kui teisi, ennast ikka rohkem. Ma mõtlen selle kõige peale veel, võib-olla juba homme.

terje ütles ...

Eks me kõik oleme lihtsalt inimesed

mr ütles ...

ega sa juhuslikult ei tea, miks nad ometi ei lõpeta?