pühapäev, 11. detsember 2005

Endal ka piinlik

aga siiani olen ma elanud naiivses usus, et on kolm adventi (pühapäeva) ja siis tuleb jõul. Oma jõulureede, jõululaüpäeva ja ohtrate pühadega.

Minu lapsepõlves jõule polnud, ka mitte kardinatetaguseid. Oli küll kuusk kahekümnekolmandal, aga ma ei tea miks just siis. Pühasid ei olnud, päkapikke ka ei mäleta. Küllap nad ikka olid, ma loodan. Kuuseehtimine oli tähtis küll, selle toomine samuti, kuigi mäletan jällegi vaid ühte korda ja see oli siis kui juba suurem olin ja seda koos vennaga kodulähedasest metsast otsisime. Pime oli ja lund oli ikka tõsiselt palju. Leidsime küll, sest kuu oli selges taevas laterna eest. Kirves vist kõige teravam ei olnud. Seal metsatukas on siiani vana surnuaed ja vabadussõjas langenutele ausammas mida keegi katki polnud teinud. Suvel ikka vahel eksisime sinna ka kui maasikal käisime, aga maru harva, sest enamasti sai isu ja korvid täis juba enne, esimeses metsas. Ja pärast seda kui ükskord leidsin et sinna teise metsa oli kolhoos surnud vasikaid matnud, ma nam sinna minna ei tahtnud. Ega ta nii lähedal ka polnud. Mööda ikka sõitsin, siis kui postiljoni tegin kord muude asjadegi poolest mälestusväärsel suvel.

Sellist päris jõulutunnet tekkis minusse vist alles Tartus. Mitte tänu muule kui kirikutele ja neile kes mind sinna viisid. See konkreetne oli Pauluse kirik. Valge ja roheline nagu ta siis oli. Ei rahvas ega teenistus läinud mulle korda, meelde jäid värvid ja talveilm.

Ise ei oska ma sellist püha tunnet endale tekitada, kirikukontserditel on seni liiga külm olnud ja kindlasti keegi rikub seal kõik ära sagimise ja sebimise või köhaga. Tallinnas pole nii ilusat kirikut kah, ikka pruunid ja masendavad pigem. KOdused jõulud on toredad küll, kõik see jõululõuna ja sooja peretunde värk, mida ma traditsiooniks olen püüdnud tekitada, aga see on midagi muud. See võiks olla ka igal muul ajal.

1 kommentaar:

Signe ütles ...

Rootsi Mihkli kirik on armas.Aga sellise vihmaga on üsna masendav tõesti olla ning jõulutunnet tekitada.