esmaspäev, 26. detsember 2005

Jõululaupäev oli täis traditsiooni. Ja sel aastal ilma närveldamata. Sest prae küpsetamiseks oli volilt aega ja kõige muu jaoks ka. Varasemalt on see ju tööpäev olnud ja siis alati seal ka pikemaks istumiseks läinud. Nüüd panin liha juba kell 12 ahju ja seal ta siis särises. Tegelikult tegin sel aastal kaks pidulikku õhtusööki, aga ema oodates lähen ikka alati palju närvilisemaks. Kuigi tema tegi mulle just kõige lahedama kingi, isegi kaks - Kiilikujulise prossi ja Tetley teetassi. Aga Koiksoni uut plaati ei saanudki. See-eest sain õhtu kinos, Harry Potterit vaatamas.

Sellst paksust raamatust oleks võinud rohkem filmi panna, siiski. Näiteks viieminutilise lohetagaajamise asemel. Endiselt meeldib mulle see, millist keelt seal kasutatakse. Ilus, viisakas ja selgesti väljahääldatud laused. Mitte ainult täiskasvanute poolt, lapsedki kasutavad. Ja mu vaieldamatud lemmikud olid vennad Weasleyd. Ikkagi ma mõtlen, et kas need kes raamatut pole lugenud, saavad ka sellest kõigest niimoodi aru kui meie, raamatu läbinud inimesed.

Teine püha on juba nagu harilik pühapäev. Ehki õues nägin enneolematult palju isasid koos laste ja kelkudega. Ja minu poissi tuleb nüüd rohkem valvata, sest ta roomab kõhuli ringi umbes kolme meetri raadiuses ja üritab jõulupuud pikali lükata. Jalgadega peaaegu õnnestus ka. Õnneks on tänapäeva kuuseehted plastmassist ja kuusejalad ka massiivsed, saime veel sabast kinni.

1 kommentaar:

Kuuvarjutus ütles ...

Ma vaatasin alles tänavu Potteri esimest filmi ja nakatusin.....nüüd loen palehigis järjest neid raamatuid, lapsemeelne, nagu ma olen ja ilmselt jään :) Kõik tegemised on seiskunud, sest mina loen ja loen...hea, et olen lapsele kõik osad ostnud:)
Ja Koiksoni plaati kuulasin eile õhtulgi, väga mõnus.

Inx