teisipäev, 27. detsember 2005

Lubadused. Ja neid tuleb täita

Kui ma sügisepoole lubasin jaanuaris-veebruaris mõned tunnid loenguid teha, ei kujutanud ma küll ette et see aeg nii kiiresti läheb. Kõik tundus nii kauge ja mögede taga. Aga nüüd on juba jaanuar kohe-kohe ja juba helistatakse ja küsitakse, mis päeval ja mitu tundi ja mis kell. Nagu ma teaks. Mul pole kalendritki seina peal. Ja nagunii on kõik materjalid jäänud kontorisse ja seal ju kevadest saadik, ehk siis jumal teab kus. Ja mälupulk ja Poverpoint on kadunud, ja üldse. Aga kiusatus on. SEst see meeldib mulle, on alati meeldinud. Eriti kui tead, millest röögid. Seista klassi ees ja olla tark. Ja rääkida ilusa selge ja kõlava häälega mõtestatud lauseid, anda ülesandeid ja arutada nende lahendusi. Näidata slaide ja mitte enid maha lugeda. Ma saan sellest vägeva laengu ja olen tükk aega palju parem inimene. Isegi siis kui õpilased on mõnedes asjades must targemad, on sada miljon asja mida nad niikuinii ei tea. Ja seoseid nende asjade vahel samuti mitte. Ainult et nüüd ma pean läbi mõtlema, mida õigupoolest öelda ja kuidas seda öelda.

Kommentaare ei ole: