neljapäev, 29. detsember 2005

Negativism

Noole biograafia Paavo Kivise sule löbi on Postimehe andmetel üks müüdavamaid teoseid praegu. Minu abikaasalegi tõi selle jõuluvana ja kuigi ta üldse lugemiseks aega tegelikult ei leia, hakkas kirgliku spordisõbrana usinasti peale. Mina tuntud kiirlugejana tegin raamatu kiiresti ära. Ja kohkusin tõega. Kuidas on võimalik, et ühest elust ja mõtetest nii palju negativismi õhkub. Mitte otseselt, püüdlused, saavutused ja rõõm sõpradest on ikka ka kirja pandud. Aga suhe spordiametnikega, tulöemuste saavutamise hind ja taust, isegi treeneritega on nii nii negatiivne. Kriitika teiste sportlaste suhteski. Ok, nad ehk tõesti olümpiavõitjateks ei saanud ega saagi, aga...samas läheb ka Nool ise purjetama kui seda ehk polekski õige aeg teha, aga ta ju ka tahab lõõgastuda. Kõik on tema vastuolud ja suhtumised, algusest peale - vanematest (isa) alates. Muidugi, osa inimesi ongi alati sellised, et omad on halvad ja kõik ülejäänud väärivad kiitust, mitte oma lapsed ja pere. Ja püüelda ei maksa kuskile, nagunii miski ei õnnestu. Et see aga Noolele sellise pitseri jätnud on ja ta sellest vabaneda siiani pole suutnud, on lihtsalt traagiline. Iseenesest on võimalik, et suhetes abikaasa, laste ja sõpradega ta pole üldse negatiivne, aga selle teksti järgi seda poolt Noolest üldse välja ei tule. Tuleb aga välja see, et see, mis on lapsepõlves valdav, jääb mõjutama inimese enda käitumst ja mõtteid surmani. Ja nii vähe kui ka tahaks, muutud ikka oma vanemate sarnaseks.

Negatiivsed mõtted tekitavad negatiivseid tegusid, need omakorda teiste inimeste negatiivseid mõtteid ja suhtumist. Ja see on vist mingi psühholoogiast tuntud nõiaring. Ikka on kõik kinni su omaenda mõteted ja käitumises.

Mõni asi natuke vastuoluline ka seal raamatus - ühtepidi kritiseerib Nool spordiametnikke, et nood ei mõista, kuidas ta aastaid ette planeerib olümpiavõitu ja selleks eelarve ja muud graafikud teeb ja finantseerimist ootab (ma muidugi ei saa ka aru, kuidas ettenähtud summad ei laeku ja kõik nii rahuikud on ikka. Kas kõik teised siis saavad? Või on tema ainuke, kellel pidevalt nöpud põhjas, miks? Kas kergejõustikuliidus üldse raamatupidajat siis ei tööta?) Teistpidi ei mõista ta ise ametnike kapitalismihõngulist suhtumist edukatesse - et nad saagu ise, ilma abita hakkama. Saavad ju ka. Kui oled võimeline ise stardiraha saama, siis on ju hästi, aitama peab neid kes ise hakkama ei saa. Milleks siis põlastada või vinguda,nagu ta seda raamatus teeb, et peab mingitel võistlustel raha pärast käima -Soomes, lõunamaal. Lisaks rahale peaks sealt ka stardikogemust ja pingekogemust saama. Et mitte läbi põleda päris võistlustel. Ma alati ikka imestan, kuidas muu maailma atleedid on võistlusvõimelised aasta läbi, saades häid tulemusi, eesti omad aga vaid paar korda hooaja jooksul. Ja pärast kustuvad, vigastuvad või mis iganes. Ja raha ka ei teeni.

1 kommentaar:

Eppppp ütles ...

Osa inimesi on jah sellised negatiivsed...
Tekitasid huvi, loodan kah võimalusel selle raamatu kätte võtta ja seda sellest (psühholooghilise keissi) aspektist vaadata ;)