neljapäev, 29. detsember 2005

Nostalgiat ka

Üldiselt poleks ma uskunud, et hakkan igatsema rahvarohkete vana-aasta örasaatmispidude järele (või järgi?). Nagu lapsepõlves - kuni 87 aastani sai ikka igal aastal vanaema juures käidud vist. Ja kõik tema seitse last ja miljon lapselast ja nende abikaasad ju ka. Mõni vahel ikka puudus ka, aga kuna maja oli väike, siis tundus et ikka hiigla palju inimesi oli vist. Küllap oli ka. Eks intriige ja pahandusi ju oli ka, aga takka järele meenub ikka hea.

Ja eks ju ülikooli jala ka oli neid üritusi selliseid. Eredaim mälestus kumab mingi aasta vahetusest Humalas. Kui see veel alles oli ja meie jaoks. Seal oli ka ikka väga palju inimesi. Ja lõbu. Vist hommikuni. Või kes see enam mäletab.

Kommentaare ei ole: