teisipäev, 13. detsember 2005

oh pagan neid poisse küll

kui ma täna peale pikka hovõttu ja mõtisklusi poja treeneri halva tervise üle (oh mind naiivitari küll) lõpuks end kokku võtsin ja telefoninumbri valisin selgus see, mis midigi. Ja mille teadasaamist ma nagu edasi olin lükanud. Muidugi polnud teener haige, loomulikult ei jää trennid ära ja selge ju et mulle aetakse udu. Õnneks on valel lühikesed jalad ja ühtlasi ka mobla taskus. Mõnda aega on siis vist ka pixeltuuninguga lõpp, niipalju kui see minust sõltub. Tahaks ikka et lapsele riided selga mahuks, rööbaspuudeharjutusega ta hakkama ei saanud, lihaseid pole ju ollagi enam. Suusatrenni minekuga oli niikaua nõus kui kaaskutid selle välja naersid. Aga kui ka kehka tunnis hakkama ei saa, mis siis veel järgneb. Ja huvitav, miks?

5 kommentaari:

Lapiliisu ütles ...

lugesin su juttu, ja silme ette tulid lynette'i marakratid 'meeleheitel koduperenaistest' :)
kas poisil pole lihtsalt viitsimist, või on talle valitud ala vastumeelseks muutunud?
vahel on endal ka kõigest tüdimus kallal, aga õnneks see möödub mõne aja pärast. küllap tuleb tal ka tahtmine trennis käia tagasi!

Kaja ütles ...

Oh, jälle nii tuttav tunne! Minu kodus kipuvad poisile (12) arvuti ees juured alla kasvama. Ettepanekule jalutama või jooksma minna järgneb torin või kiun, trennist ma isegi enam ei räägi. Lahedam olevat Linuxiga möllata. Ja muidugi ei saa siis rööbaspuude jms harjutustega hakkama, kehaline tuleb siseveerandil tunnistusele 3. Ega mul mõistlikku lahendust polegi. Kompromissina teeme kodus (loe: arvutist mitte liiga kaugel) kõhulihaste ja jõuharjutusi.

terje ütles ...

Ma tõrjun poissi arvutist eneseohverduse hinnaga - pean ise ees istuma ja klahve klõbistama

jutupaun ütles ...

aga proovi mõnda võitluskunsti. Näiteks karate või midagi sellist?

terje ütles ...

Proovitud juba, kom aastat käis muude asjade kõrval, aga absoluutselt ei meeldi talle lähikontaktid (sh korvpall jm sellised kus rüseluseks läheb).