esmaspäev, 19. detsember 2005

Sallidest, basseinidest ja muust

Reedel käisime leksiga peol. Ja läbi linna peopaika jalutades (minul tikkontsad, ilm külm ja tee libe aga vanalinnas ju kõik võimalikud parkimiskohad kinni pargitud.) tuli vastu vähemalt kolm tütarlast, kelle olid kaelas kangesti tuttava näoga sallid - sellised heegeldatud, millel punase ja rohelisega roosimotiivid otstes.

Järgmisel päevalolin ise endalegi vastik. Hommikul põrutasime kohe Haapsallu,aga turtsakus kadus alles peale ujulaskäiku. Ja see oli ju alles pärastlõunal. Ema-tütre vaheline rivaalitsemine läks pikapeale siiski üle, aga no ma kohe üldse ei armasta vaidlemist, kuid see kuidagi alati juhtub nii. Ja siis veel kumbki ühe kõrvaga hästi ei kuule. Head oli siiski ka. Ilma emata me peole läinud koos poleks ja ilmselt Haapsallu ujuma ka mitte. Aga sinna lihtsalt peab, sest Tallinnas on jube rahvast täis kõik basseinid. Seal aga mitte. Ja vesi oleks nagu ka kraadikese võrra soojem alati.

Ema kudus mulle mütsi, tegelikult küll algul endale aga talle oli see suur olnud ja siis ta tegi endale uue. Ma ise sellist poleks teinud, sest iial ei uskunuks, et see mulle natukegi sobida võiks. Ja siis sain veel posu tillukesi siniseid mohäärlõngapabulaid ja teen neist triibulise salli. Ja hargipitsihargi leidsin ema vardakotist. Ta ütles, et see ongi minu jaoks ammu tehtud ju, kunagi noores põlves tegin talle lausa salligi, mis kõik meelst läheb. Aga hark on mul nüd kodus ja uuele sallile alguski tehtud. Kõik tuli ilusti meelde.

Kommentaare ei ole: