reede, 23. detsember 2005

Unustatud mänguasjad

on imeilus raamat. Täpseltselline, mida oma emale kinkida tahaks. Kui ma ei teaks, et ta on ka suure eesti raamatuklubi liige ja äkki isegi selle endale tellinud. Ja samas seda tahaks ise endale ka jätta. Piltide pärast. Lood on lastekad muidugi, mõni tuleb tuttav ette, sest meil oli ikka igivanu raamatuid ka kodus ja vanaema juures, näiteks unustatud nukud. Ja Jri Parijõgi oli päris tükk aega minu lemmikjutukirjanik, sedasama poejuttu olen miljon korda lugenud. Siiski enamik lugusid on vist ikka väga vanad, kolmekümnendate ajakirjades ikka ilmus neid vist, sest neid kokkuköidetud ajakirjapakke ma lugesin vanaema juures ka. Ja siis oli mul vanaema juures selline maalitud näoga biskviitportselanist nukk ja peaaegu samasugune Tsirkusemäng nagu lk 42. Nukk oli vana juba siis kui mina nukuealiselks sain. Ja mängida ma temaga eriti nagu ei osanud vist. Aga juukseid tuli talle mitu korda uusi panna. Alguses oli valge peaga, siis tegi vanaema tast lumivalgekese - mustade siidjuustega. Üks teine potselanpeaga nukk oli veel, riidest kehaga, aga selelst on mälestused kuidagi väiksemad ja pldse mitte nii eredad. Ja tegelikuilt ma mängisin ikka hoopis ennde teiste, plastmassist nukkudegaNukumööbel oli ka, köögikapp nagu päris,taignarull ja pliit. Pliit oli plekist ja vist mingi hilisema aja toode, aga lõpuks sai sellest rahakassa, kuhu onu Maidu kogus ühekopikalisi. Tegi rauasaega pilu nurka ja minu meelest võttis ikka päris kaua aega enne kui see täis sai.

Mänguasjamuuseum on koht kus peale seda tahaks ära käia, olnuks nagu reklaamraamat. Kalevi kingipakiga saime kolm eksemplari "Väike draakon ja päkapikud", kus kõik kommivabrikutegelased sees olid, see tundus siis ja nüüd ka palju mannetum reklaamtoode. Ma vist olen lugenud, aga ei mäleta mänguasjaraamatu sünnilugu, aga Kalevi raamatu puhul pani küll mõtlema, miks selline tellimus vastu võeti. Ja kas seda oli huvitav kirjutada ka. Või oli lugu tõesti enne valmis?

1 kommentaar:

Signe ütles ...

Käisime Mänguasjamuuseumis eelmisel suvel ja see on tõepoolest väga armas paik! Enese lapsepõlv tuli meelde ja lastel oli ka vahva. Eriti äge oli rong, mis hakkas sõitma kui kroonine münt sisse panna (tasub varuda kaasa). Väga-väga mõnus paik!