teisipäev, 10. jaanuar 2006

Loen ja mõtlen igasugustest käsitööliste kokkuaamisest Isetegijas, Kullaketrajad, isegi teispäeva õhtuti ei saa jalgu alla ja varrast kotti pandud,et minna. Pole ju kaugele, pole ju kauaks. Vabanduseks ikka väikemees, nüüd ka õppetöö,mis just reedele-laupäevale sai orgunnitud, aga tegelikult olen vist lihtsalt arg või laisk. Võõrad inimesed juuu. Mis sest et netist nagu peaks tuttav olema, mõne isiku elust tead rohkem kui oma ema või venna omast. Ja mõtteid ja tundeid tajud ka paremini kui arvatagi võiks. Aga näe ikka ei tihka. Üksikult veel, see on täitsa tore olnud. Miks peaks kambakesi hullem olema? Aga no minu põdemisi ei jõua keegi ära põdeda. Mingitel meelesegaduse hoogudel olen küll väga tragi ja kõigest üle, aga praegu ei ole see vist nii. Sest ma käisin hiljuti jälle poes riideid ostmas/otsimas ja nägin ennast ühst koledast peeglist. Kodus on mul valitult väga ilusad peeglid, aga poes nad kohe panevad sllised imelikud sinna, kust vaadates ühtegi riiet selga teist korda panna ei taha. Ühesõnaga ükski jope ei sobinud, lõpuks üks kallis must telk sai ära ostetud.

1 kommentaar:

Elsa ütles ...

Tartu Kaubamajas on juuube peegel, pärast väljudes vaatad aknapeegeldust, et oh, NII hull ikka ei ole :P

Aga mina lähen ehk järgm teisipäeval päälinna preiladega koduma! Tule aga ka :)