laupäev, 7. jaanuar 2006

Saatsin pere Otepääle, et ise rahulikult slaide kirjutada. Veetsin hommikused kaks ja pool tundi, sellest peaks vist esimese päeva ära saama. Esimese pool tundi lõbustasin end sellega, et toksisin järjekindlalt valesid paroole läpakasse. Misteha kui endal pole ja pead võõrast kasutama. Ei ole tähed näpu sees. Aru ka ei saa, mis valesti on. Aga lõpuks saime masinaga ühele meelelelcappslockkide ja muu osas. Isegi kui ma nüüd akadeemilisse ellu sisenenuna mingil hetkel mõtlesin, et äkki oleks tore olla nt avaliku halduse magister (saaks päris ülikooli õppejõuks hakata äkki), siis.... au neile kes seda lapse kõrvalt viitsivad ja suudavad. Sest millal nagu õppida? Õpetamine veel - vähemalt 50 % juttu on selline, mida ju une pealt tead, teine pool nõuab natuke lugemis- ja luuletamisoskust + eriti veenva häälega esinemist. Aga õppimine, see tundub ikka hulka raskem, uued asjad peaks ju olema ja süvenemist nõudma. Ja kui omaraha eest, siis 100 % pühendumist. Aga mida sa siin süvened, kui laps roomab ja kisub säärest, kui arvuti taga istud. Vardad saab veel käest visata ja hiljem pole muret, aga õppetöö on vist minu jaoks liiga suur katsumus. Öösel ma ka ei tahaks üleval olla.

Pentsik nähtus juhtus ka: penil on moodne plastmasspesa laua all, madratsiga ja puha.Siiani rõõmsalt katuse all maganud, tiris nüüd madratsi välja ja magab nä lahtise taeva all. Mõnuga. Koerad pidid ikka turvalist varju jne armastama.Mart käib teda vcahelüles ajamas, koputab käpa peale.peni tõmbab käpa ära ja keerab teise külje.

1 kommentaar:

Kuuvarjutus ütles ...

Mu penil on ka see vägev pesa, aga igal võimalikul juhul üritab ta ennast maandada meie voodisse ja venitada ennast hästi pikaks ja teha hästi raskeks, et äkki me ei jaksa siis teda välja puksida :D