teisipäev, 23. mai 2006

Mustamaee paerastloeuna

Eile oli nii ilus päev. Jalutasime päikesepaistes ja sirelilõhnas. Toomingad ja kirsid õitsesid. Kahjuks ei ole mustakal ühtegi vabaõhukohvikut. Miks, ma küsin. Võiks ju olla. Näiteks Trollipeatuse majas Keskuse tänaval- täiesti kasutamata ressurss. Ja kirsid õitsesid Mustamäe tee lõpus, seal kus on see väike armas maja suurte majade külje all. Nüüd on ta vist kellegi poolt ära ostetud, aga kirsipuude alla kohvijoomiskohta pole ikka tehtud. Mõned inimesed muidugi istuvad trepikoja ääres pinkidel valged sonid peas. Nad ilmselt on seal istunud juba kuuekümnendatest saati. Sellest ajast kui majade ees ja ääres olid veel kõniteed ja mururibad. ning lillepeenrad. Neid rohitsevad usinad vanatädid siiski kohati ikka veel, ka ilmselt harjumusest. Aga et rõdude puupiirded on vahetatud nõmeda plekkääre vastu, on enamasti kadunud ka lillekastid - sest need rõdud, millel rauast karkassid selle jaoks olid, on kadunud. Ühel majal oli veel alles. Seal oli hiigla palju lillekaste ka. kõrvalmajal polnud ühtegi. Seal oli mindud kergemat teed ja plekk pandud ega polnud viitsitud puurõdu üle värvida. Majade renoveerimine rikub ikka nii palju ära. Rikub stiili. Üks tore punasest kivist koolimaja on nõmedalt kollane - ilus küll aga stiilitu. Seevastu kui enne kohe silma rõõmustas. Kahju kohe, et neid alles ei jäeta või ei proovita vähemalt samas võtmes uuendada. Ah, muidugi, kõigega harjub. 37. kooli seinal on ka üks roostes laiku meenutav taies. Mina ei mäleta, aga leks küll, kui ilus oli see heleda seina taustal. Samasugused figuurid viiekordsete majade krohvis on südametult sinna penoplasti all maetud. Ja sellest on mul ka kahju. Majaelanikel ilmselt mitte.
Kui saaks kuidagi nii nelikümmend aastat tagasi vaadata, kuidas see kõik välja nägi. Aga nii, et poolikuid maju poleks. Ja teed oleks asfalteeritud. Värsked mullased muruplatsid ja madalad puud-põõsad. Ja tegelane Teet Kallase novellist kressikasti jaoks mullahunnikut hiilimas.

3 kommentaari:

ematehnik ütles ...

need puidust rõdupiirded võisid läbipehkinud olla, karta on, et need kuuekümnendatest saadik samad. mäda asja ülevärvimine ei aita.
ilmselt tulid plekist rõdupiirded odavamad kui puidu asendamine.
sama seinte soojustamisega, need majad lasevad renoveerimata kujul meeletult sooja läbi. kui tuba on külm ja küte kallis, siis püütakse kuidagi soojustuseks raha leida. kunst seal seinte peal pole just see, millele elanikud kõhu kõrvalt kokkuhoitud raha kulutada tahaks.
paraku just raha paneb need asjad paika.
ehk kunagi hiljem värvitakse need figuurid jälle seintele...

terje ütles ...

Ma tean seda. Sellepärast on veel rohkem kahju.

Kaja ütles ...

Mina käisin 37.keskkolis. Ja millegipärast just see taies seal seina peal mulle kohe üldse ei meeldinud. Väiksena oli mul millegipärast tunne, et ta kukub alla, nii et püüdsin vältida selle seina juurest mööda käimist :) Vahepealsel ajal oli taiesest ilmselt ükspuha, aga keskkooli ajal seostus ta millegipärast kõige stagnantliku ja vanaga, nii et oli lihtsalt äärmiselt ebapopp kogu oma olemuselt. Ja minu meelest oli ta ühesuguselt roostes nii aastal 1977, kui ma kooli läksin, kui ka aastal 1988, kui selle lõpetasin :)