neljapäev, 25. mai 2006

Tanuline

Võtsin kätte ennast, niidi, nõela ja pitsiriba ning sain tanule näo pähe. Arhailine asjandus, kuidagi imelik, miks vanasti just selliseid maru ebamugavaid asju pähe pandi. Aga tanu põhi ja karkass on vanaemalt, kes omakorda omandas selle miskilt vanatädilt, uue riide pani minu ema, kellel parasjagu jupike ilusat punast siidiriiet jäänud oli kotisoppi. Samast riidest oli mul kunagi pluus, ilus pluus oli, ainult õhku eriti läbi ei lasknud. Algne pits ja paelad olid muidugi lootusetult deformeerunud ja ka vanaema polnud omal ajal nende asendamist ette võtnud. Vaid saanud uue tanu kooririiete juurde. Elukutseliste käest. Pitsi ja paelad kinnitasin nüüd mina, mitteelukutseline, selle vanema tanu külge. Pits on vabrikutoodang, mitte iseniblatud. Tanu kuju on ümaram, kui tavaliselt nähtud pottmütsid, aga minu jaoks tunduvalt autentsem. Ehki peas ühtemoodi ebamugavad mõlemad, nii see uuem, kui see vanem mudel, mis kapis olid. Põllele leidsin ka jupikese riiet. Karta on, et pühapäeval olen täies vormis. Seelik ja pluus enda tehtud, vöö iidvana ja autentne. Õlarätik roheline. Sõled, tõsi küll, tänapäevane toodang. Ja helmeste osas ma veel kõhklen ja kodarrahasid ei ole ma siiani ka veel soetanud. Boonusena jääb loota, et poiss (kellel on ka rahavarõivaaineline rõivas seljas) suudab olla ilma rinda nõudmata. See oleks küll üsnagi ebamugav

Kommentaare ei ole: