pühapäev, 4. juuni 2006

Kuivõrd kaaavõetud telekas otsustas, et tema meiega ei mängi ja pärastlõuna alustas suure sajuga, millest tekkinud aiatööde katkestamise hingevalu ei leevendanud ka linnas poeskäik ja arutu saunamee ja mänguasjade kokkuostmine, haarasin õhtul esimese ettejuhtuva raamatu järele. Paremad teosed on juba ammu linnariiulisse kolinud, seal on need teised, mida nagu lugeda ei viitsi, aga ära visata oleks kah narr. Raamatuks sai "Koobas Surnumere ääres", ühest vanast sarjast, millest ma vist ühtegi ei ole lugenud. Aga "Koobas" osutus üle ootuste huvitavaks. Esiteks vist seetõttu, et ajaloohuvi minus ei ole kuugi kadunud , too aga just ajaloost kaude kõneleski. Ja väljakaevamistest ja arheoloogiast. Pisut ka beduiinidest ja selle maailmanurga isepäisusest ja omapärast. Nüüd sain natuke rohkem ainu ka Iisraelist ja Jordaaniast, Palestiinast, kristlastest ja muhhameedlastest, heebrea keelest ja veel paljudest huvitavatest asjadest. Kusjuures ikkagi tundub uskumatuna, kuidas suudeti desifreerida kiri, mis vaid konsonantidega kirja pandud. Kuidas seda keelt üleüldse lugeda võimalik on. Siinjuures meenus Aabrami ebalogaalse blogi sissekanne :)

Aga niipalju kullerkuppe kui sel aastal igas võimalikus kohas kasvamas, ei olegi ma enne kunagi näinud. Isegi meie aiatagused on väga kohevil ja kollased.

Augus kuhu ma lehist istutada tahtsin on ikka veel palju vett. Veel rohkem kui enne. Aga ma ei tea kedagi, kes vabatahtlikult hakkaks sinna kraavi kaevama.Kusjuures teeäärne kraav on veetu, see on uus, sest tee on uus ja vett pole seal üldse. Kraav on vales kohas järelikult.

Kommentaare ei ole: