kolmapäev, 21. juuni 2006

Laikmaa

Tasapisi lugesin läbi Ants Laimaa kirjade raamatu "Kas tõesti mina" 2001. Laikmaa on mind alati paelunud, millegipärast - ja tegelikult ma ju tean, mille pärast, tema maalid meeldivad ülekõige. Kaugel ajal ilmunud elulooraamat "Kaanekukk2 oli kodus olemas ja sedagi lugesin, korduvalt. Ehk oli ta isegi esimene eesti kunstnik,kelle olemasolust ma teadlik olin. Nüüdne lugemiselamus oli aga veel suurem. Sest seda, kuidas Laikmaa ise kirjutas, ma ju ei teadnud. Aga nüüd tean ja see on väga meeldiv teadmine. Sest need olid ikka väga asjalikud kirjutised. Selgub, et omas ajas oli ta ikka paar sammu kogu muust ühiskonnast ees ja eks osati seetõttu aga ka üldise ninatarkuse eest ka kaasaegetelt osatusi ja sajatusi sai ning lõpuks vaesuses suri. Eks muid põhjusi oli ka, aga... Vähemasti selline mulje nüüd jäi. Kõik see arhitektuuri, loodushoiu ja ajaloomälestiste hoidmise teema näiteks. Perekonnanimede eestistamisest, rahvarõivaste kandmisest laulupidudel. see oli see aeg, kui taasavastati need riided ja pidupuhkudel kanti, aga tollal näiteks Likmaale ei meeldinud et, triibuseelikust igasuguseid jupatseid tehti, lühikesi vms. Nii et ortodoksne kriitik. Või kunstiarvustused. Muidugi, Läänemaa külaelu ja keskkonna kirjeldused olid üliköitvad, ilmselt jälle seetõttu, et mullegi see seal meeldib.

Küllap paljut tema ajast enam sellist järel ei ole, aga mõni kant on veel säilinud ka, külad Ridalas nt või mõni kabelimägi jakadastik. Ja Võntkülast läbi sõites mõtlen seda ka. Kirimäelt ja sealtpoolt sõitmist just tihti ette ei tule, aga vahel suvel, ratastega....
Ma täitsa usun, et suureks mõjutajaks oli just lapsepõlve külaskäik tema majamuuseumisse - me käisime seal jala, väike lõunane jalutuskäik lihtsalt, mööda raudteed. Aga raudtee ääres kasvasid vahvad sarapuud, lausa pähklimets. Ja rööbaste vahel kollased kukeharjad. Ning liiprid haisesid mõnusalt määrdeõli, rongisõidu ja tõrva järgi. Ma suutsin tollal rööpaid mööda kasvõi järgmise jaamani kõndida. Pärast õlad kirvendasid päikesest.

3 kommentaari:

Heidi ütles ...

Oo, ma just enne lugesin oma blogis üles, et üks asi, mida suvel teha tahaksin on Laikmaa majamuuseumi minna ja nüüd Sinu jutt veel lisaks. Olen kuulnud, et maja näeb välja selline, ete tuli mehel mõte: siis tuleb tuba - tegi toa. Siis leidis, et siin võiks trepp olla - tegigi trepi. Et olevat sopiline ja huvitav.

Krentu ütles ...

Me käisime eelmisel aastal esimest korda tema majamuuseumis ja jättis ka väga sügava mulje. Ja arhitektuur on just nagu Heidi ütleb:)

terje ütles ...

Kahjuks raudteed ja kukeharju enam ei ole.
Mu lastele meeldis seal ka väga.