esmaspäev, 19. juuni 2006

Ma ikka veel mõtlen laupäevasest külaskäigust - ma olen kah, uni ei tule, mina mõtlen, juba esmaspäev käes, aga ikka ei unune, kummitab veel hullemini. Aga see on kui harva käid ja harva näed, ja kuigi enamik kohalolnuid ikka üritas väita, et keegi pole muutunud ja on nad ikka samasugused kui 15 aastat tagasi, siis ma ise sellega eriti nõus ei ole. Või näen ma jällle erinevaid asju. Mälestused mul juba on erinevad. Ja halvad asjad meelde ei taha tulla. A la lõhkumine ühikas või nimekiri kuulsatest ragastajatest. Mulle lihtsalt tundus, et ükskõik kes me pole väljaspool, iseseisvas elus, üks kirkam täh kui teine, siis seal kokku saades astutakse väravast sisse vanasse rolli. Nii enda kui teiste jaoks. Ja lahkudes taas tagasi. Nii lihtsalt on. Siiski, mõni võttis kaasa emarolli, milles teda väga kummastav, aga siiski mitte ootamatu,vaadata oli. Emaroll naisele sobib, seda ei saa eitada. Aga lapse kasvatamine igaühele vist hästi mitte. Sest miks siis muidu liigutustest ja olekust meeletu ebakindlus välja paistab. Esimene laps on muidugi asi mida tuleb hoida hoolega, eriti kui raskelt saadud. Plusspoole pealt - nüüd ma tean, kuidas kasvatada sellist korralikku ja pisut pedantset last, kellest suures peas emasüda ainult rõõmu saab tunda. Tuleb lihtsalt beebipõlvest peale ise hästi konkreetne olla. Piirid ranged, reeglid absoluutsed ja nende ületamine mõeldamatu. Mitte karistatav, lihtsalt mõeldamatu. Ja seda nii enda,lapse, abikaasa ja sõprade-tuttavate jaoks.

Kommentaare ei ole: