neljapäev, 27. juuli 2006

Hommikuvärskuses

Hommikul kell kuus päevaga alustada on ka päeris vahva. Kuivõrd ma seda nüüd neli päeva järjest teinud olen. Päev nagu poole pikem kohe. Nii palju jõuab ära teha. Triikraua lõhkusin ära ja... Põlved on pisut hellad jooksmisest. Ma olen nagu väike laps, keda peab tagant sundima. Et halina asemel tegusid tehtaks. Täna hommikul tundsin sellest isegi juba natuke rõõmu. No kõigepealt selle üle, et kutt sel ajal ilusasti magab ja siis selle üle, et kõnnipause oli vähem. Kuigi maa ja aeg lühikesed, peab iga pisisaavutusegi üle rõõmu tunda oskama ju. Küll see distants pikeneb, kui rohkem jõudma hakkan. Ehki ma ei usu, et augustis ümber Ülemiste joosta jõuaksin. Selleks et nii kaugele jõuda, kulub vist aasta vähemalt. Kumaline on aga see, et näiteks trenazööri peal võib sibada kül, aga see ei tee üleüldse sellist rõõmu ja rhuldustunnet kui värske õhk. See teeb ainult uniseks.

Ja peale selle lehekülje külastamist tundsin motivatsiooni veel enamgi. Seal on kõhud enne ja pärast rasedust ja mõni pilt ei ole just väga meeliülendav. Teine jälle paneb kadedusest ohkama. Aga samas pole mul nagu väga halada midagi. Ja läheb järjest paremaks. Piret toimetas mulle veel mingid toredad kreemid ka, nii hästi lõhnavad. Ikkagi endast sellist pilti näha ei tahaks.

1 kommentaar:

Kaja ütles ...

Aah, see viidatud lehekülg oma piltidega on nagu horror-filmist! Või kasutatav sotsiaalreklaamina "Enne kui sünnitad, mõtle järgi..." juhul, kui keegi peaks tahtma millegipärast sellist kampaaniat teha :)
Päriselus ei ole ma õnneks mitte ühtegi nii jubedat kõhtu näinud.