teisipäev, 4. juuli 2006

Nii kohutavalt kurvaks teeb, kui kuuled kuidas jälle täies elujõus mehed elule vastu ei pea vaid ära surevad. Samas, kas pole imeliselt sümboolne, romantiline ja hingeliigutav lahkuda maailmast veidi pärast armastatud naise surma. Ma ikka vahel mõtlen sellistele asjadele. Et mis saaks, kui leksiga midagi juhtuks. Samas, minu lapsed ei ole veel nii suured, et neid omapäi jätta. Sellepärast naised vist elavadki meestest kauem. Nojah, igastahes pisarad on silmas jälle.

1 kommentaar:

Anu ütles ...

mul on ka lepiksonist kohe kahju. täies elujõus mees... aga hea, et voodihaigeks nt ei jäänud vms.