teisipäev, 8. august 2006

kanaema

Täitsa kole on tegelikult, mõelda ju, et üheksa aastane kepsutab kell kümme õhtul pimedas ebaturvalises linnas õues. Ja ei mõtlegi koju tulla. Sest tal on lõbus. On ja, ja mina olen ebakindel ema, kes ei tea, kas lubada sellist asja või mitte. Ma lubasin küll, aga muretsen ikka ja ei kiida heaks, ei tohiks siis vähemalt muretseda, kui juba lubanud oled. Või kuidas need lapsed siis iseseisvaks kasvavad. Liiga iseseisev selles vanuses tahab olla, mõtlen ma aeg-ajalt. Aga keelata ka ei suuda. Hommikul lubasin isegi sõbrannadega randa minna, küll oleks pidanud täiskasvanu kaasas olema, ma tean küll. Aga ise ei läinud. Tuli tagasi, muidugi tuli, mis siis juhtuma oleks pidanud. Aga igasuguseid asju oleks võinud. Ja siis ütleb mulle küll, et tuneb ennast nii viieteistkümnesena. Aga samas, milliseid rollimänge nad maal jälle mängisid, eks see sellest siis tulebki. Sellest ja nendest "süütukestest" ja "Rubydest". Kodus ja võõrsil kuulub ka sellesse pea igapäevasesse menüüsse. Ja mõne sõbranna ütlemata keeruline pereelu ja suhted elati ka uuesti neis mängudes läbi. Isegi jube oli kuulata. Aga raamatuid lugeda ei taha.

2 kommentaari:

Tiina ütles ...

Oh jah, need seepide rollimängud.
Siin mõned aastad tagasi (meite endi vanim oli siis ca 5 ja ülejäänud külalapsed nii 10 ringi, kes üle veidi, kes alla) mängiti maja takka sellist mängu:
"Teeme nii, et me elame koos (kodumäng nö ema ja isa), aga sina ei tea, et me oleme tegelikult õde ja vend."
Ma ei mäleta enam isegi, mis seep tollal jooksis, aga eks see mingi "Metsik ..." oli.

Nojah.

Anu ütles ...

Meie 3-aastane naabritüdruk ütles Feliksile: tee nüüd õige valik ja vali, kas mina või Suusi! Feliks ei saanud küll aru, miks, sest me pole seda riäälitit vaadanud. Siis aga valis Grete. Grete lükkas Suusi kahe käega eemale ehk nö mängust välja. Ja Suusi solvus selle peale nii metsikult, et tönnis oma 5 minutit, ennem kui lohutama mindi...