neljapäev, 17. august 2006

Pealkirjata

Kudagi kentsakas on, kui ühes kohas toimub krõks ja inimesed ei saa enam üksteisest aru. Toimub see siis, kui on mindud väljapoole ühiste arusaamiste piire? Kui üks pool räägib endale arusaadavates kategooriates (ja ilmselt ka mõtleb) ja teine neid ei mõista. Vahel muidugi löövad emotsioonid laineid pea peale kokku. Pahatihti ongi emotsioonid need, mis mõjutavad. Nii tegusid kui sõnu. Parem oleks kui neid üles ei kirjutaks, sest sellele mis must-valge enam tagasiteed ei ole. Aga kirjaga ei saa kunagi kõike ütelda - ei head ega halba. Pool jääb nagunii kirjutamata, teise poole tahaks hiljem tagasi võtta või ümber sõnastada. Ja üks inimene saab aru ühtemoodi, teine loeb üle ridade, kolmas ridade vahelt, igaüks omaenda rikutuse astmel teadagi. Vastik, vastik, vastik. Segadusseajav. eriti kui tahad raskeid asju seletada, eriti kui tahad keerulisi mõtteid selgitada, fakte , mitte ettekujutusi. Lajatab. Lööb nagu labidaga. Otse, sirgelt, kirja panduna tunduvalt inetumalt kui kohvilaua taga. Ja siis tekib käegalöömistunne, distantseerumissoov. Ilmselt nii kirjutajal kui lugejal - et milleks. Milleks seda kõike, mis on nii keeruline, tundmatu, hirmutav, otsekohene. Äkki saab tegelikult ka teistmoodi, lihtsamalt, pead liiva alla peites, edasi seistes ja mitte joostes. Parem oleks ju kui keegi ei segaks siin selles juba soojaks magatud pesas kerru tõmbamist.

Ja raha rikub ka kõik ära, parem kui seda olemas ei oleks.

Ja tegelikult poleks ma pidanud seda siia ka praegu kirjutama, aga vaat ära ka ei kustuta. Nagu ematehnik ütle: minu blogi, ise tean, mis teen. Las ma siis mõni teine päev saan ka selle tundmuse üle mõtiskleda. Kustutada jõuab alati. Homme või mõnel sellisel päeval, kui elu jälle liiga ilus tundub olevat. Tegelikult ta ju pole.

1 kommentaar:

Heidi ütles ...

tuttav tunne aga,
pole hullu, läheb mööda:)