esmaspäev, 14. august 2006

Või et kus ma varem olin, küsid sa

Ma lihtsalt olen nii kohutavalt häbelik ja komplekside küüsis. Mitte et ma vaikiksin inimestega suheldes, ooo ei, kui juba olen leidnud kellegi, kes tundub piisavalt usaldusväärne ja hea, siis minust enam lahti ei saa. Siis ma omastan selle usaldusväärse ja hea. Aga enne, enne on üks hiigelhoovõtt. Mis kesta võib ka aasta või siis kaks. Haruharva osalen ma üritustel, mille korraldamises ma ise tegev pole. Miks ma organiseerisin suvepäevi ja neid teisi päevi? ikka sellesama pärast. Ma ei osanuks olla külaline, ma pidin olema perenaine. Seegi kompleks- kummaline ja mõistetamatu. Tunnustusvajadus? Tähelepanupuudus? võib-olla need ka, ma ei oska siin õiget silti panna, aga nii ta on. Ja kuipalju asju on tegelikult jäänud tegemata sellepärast, et juba eos kardan väljanaermist, üleolevat suhtumist, rivaalitsemist.

4 kommentaari:

Maret ütles ...

Pole ma Sind küll oma silmaga veel näinud, aga 5+ inimene oled Sa küll. Jõudu Sulle!

elviina ütles ...

See on tegelikult kurb kui palju asju jääb tegemata ja ytlemata kartuses näida naeruväärne.

Tiina ütles ...

Suudaks ma kah miskit endale hoida. Esialgugi. Nagu avatud raamat ... Nagu pidurid oleks puudu.

Krentu ütles ...

mul on ka pidurid puudu. oleneb muidugi ka tujust aga kui on hea tuju siis tundub vahel, et võiks ikka natuke vähem rääkida :)
kui mina vahel põen või kardan, siis kujutan ette, kuidas see väljanaerja või üleolevaltsuhtuja on ise kompleksides ja üritab neist vabaneda teisi tampides. sest tavaliselt see nii on. miks on muidu vaja üleolekut? normaalne inimene ei ütle teisele ju halvasti.