teisipäev, 12. september 2006

Filmimuljed etv-st

Eile ETV-st kaksiktornide hukkumise lugu vaadates oli mitugi emotsiooni: esiteks haaras seekui mitte jäägitult, siis 98%; aeg-ajalt tabasin end mõtlemast õpitud abituse teemadel ja eriti siis kui üks valgekrae pillas repliigi sini ja hallkraede kohta, kes valgekraesid päästsid. Tõepoolest, mis on su kõrgeltmakstusest ja Harvardi diplomist kasu, kui kinnikiilunud ukse avamisegagi toime ei tule. Ja seinapurustamise vastutsrikka töö teeb ära poolakast aknapesija. Sein kusjuures on kipsist. Igavene tugev asi see kipslaat siis. See, kuidas hirm võtab jalad alt, on endal muidigi veel läbi elamata. Õnneks. Aga kõrvalt jube vastik vaadata. See ei ole mitte fataalne lootusetuse tunne vaid midagi muud. Suudaks kõik inimesed olla harjunud katastroofidega, olla külmaverelised ja kaine peaga, toimetada ja mitte halada. No sama muidugi on iga emotsionaalse ja muidu raske sündmusega, näiteks surm ja matused või raske haigus. Kes nutab ja ahastab ja on kui halvatud, kes hakkab organiseerima ja küünalde süütamist korraldama.
Ja siis veel see, milline infosulg tegelikult seal tornis siis oli. Asudes samas majas, ei tea, mis mujal korrustel sünnib, ega ka seda mis kõrvalmajas toimub. Ehki selleks oleks ilmselt vaja vaid aknast välja vaadata. Aga kui aken on teisel pool maja ja tööruum helikindel ja hermeetiline? Lämbudki suitsus, sest aknaid avada ja ust lahti teha ei oska ega saa. Tehiskeskkond

Kommentaare ei ole: