neljapäev, 7. september 2006

halastust

Natuke on vist ebanormaalne, et kui ma nüüd ja praegu vaatan kõigi nende inimeste sünniaastaid, kellega ma tihedamalt suhtlen, kool või kursused kokku viinud ja täna jälle oli üks huvitav kogemus, millest kujuneb midagi enamat, siis on nad kõik minust nooremad. Vähemalt mitu aastat ikka. Tööl olid nagunii 80% inimestest nooremad, tuttavad lapseemmed on ka nooremad, kooskudujad on ilmselt ka nooremad, omavanuseid nagu polekski. Või olen ma neist kuidagi mööda käimas praegu. Nagu pole ühisosa? Mälestusi heietada või raske elu üle kurta nagu ei taha, aga muus osas on elud nii eemale üksteisest kasvanud, tundub et ka neist vähesteist, kellega vahel ikka kokku saame. Aga muresid, mida uputada nagu pole. Ja rõõme ei jaga, sest tunne on, et need on sellised teistmoodi. Aga ega ma enam inimesi ei tunne ka ja nende elust ei tea, sest and ju blogi ei pea :) Kooliõdedega ei suhtle kooli lõpustsaadik (tglt Tartu lõpust) üldse. Seda ühte klassikokkutulekut ei saa ju arvestada. Ja tänaval või poes kohtumine, et tere-kuidas-sul-läheb-mul-läheb-hästi-kolm-las-ja-koer, pole suhtlemine ka niikuinii. Muidugi on varsti lotust, peagi on oodata uut kognemist ja kui äkki selgub, et nemadki on suureks saanud, siis võib ju suhtlus ka uuele tasandile jõuda. Ja kursusel peaks ka miski kogunemine tulema ikka.Juhul kui mõned külmale maale ära ei kao.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Heh, mul samamoodi.
Ni

Kaja ütles ...

Welcome on board - mul ammu sama tunne :)
Ja isegi kui inimene on minuvanune sünniaasta poolest, siis on ta heal juhul lasteaialapse või tite ema, sageli aga veel lastetu või peatselt lapseootuse-plaane pidamas. Ei paaegu kedagi, kellega suurtest lastest rääkida :)

Krentu ütles ...

Kui ma mõtlen oma ema peale (tema on Sinust küll palju vanem :) ), siis tal on ka kõik sõbrannad nooremad. Sest temaealised on sellised, et ei viitsi ega raatsi kuhugile minna ja üldse pidurdavad kogu aeg. Ma arvan, et keskmisest inimesest, kui sellist on, elurõõmsam ja aktiivsem inimene suhtlebki tihti endast noorematega. Kuigi igasugune lahterdamine on üsna kaheldav tegevus.

Ieska ütles ...

Kunagi olin ma igas seltskonnas kõige noorem.
vahepeal oli pommiauk ja suured muutused.
Ja järsku olin kõigist vanem :)
Ma ka ei tea,kuhu omaealised kadusid.

Lapiliisu ütles ...

mina ka, mina ka!
ja nüüd veel eriti, sest suur osa kursaõdesid on ju mu lapsevanused :)
paljudele tuleb mu vanus üldse üllatusena. tavaliselt jään haledalt vahele alles siis, kui laste vanusest juttu tuleb ;)

nuhk albert ütles ...

no ma olin ühes spas, kus kaks tibi rääkisid nõmedast vene vanamutist, kes eesti keelt ei osanud, hiljem selgus, et tegu oli 40aastasega. ja siis pajatasid 25aastased sugulased, et 30 on ikka hirmus iga, nii vanad ju enam välja ei käi, klubis tantsimas ammugi mitte. ja ma tundsin kuidas mu 35 eluaastat kivina mu õlule vajusid.

Kuuvarjutus ütles ...

Mnjah, no tuttav tunne :) Suhtlen suuremas enamuses endast noorematega ja mindki hakatakse kahtlaselt vaatama siis, kui ütlen oma vanema lapse vanuse :D Et nagu üks papi kunagi ütles, et teie olete ju siis küll päris alaealisena sünnitanud :O Aga vat ei ole, täitsa suur inimene olin siis juba. Eks see kõik ikka oma hoiakutest sõltub.
Inx