neljapäev, 14. september 2006

Heleroheline aprikoos

Igastahes siis kui ma aega sain ja aega mul ju oli, käisime lenkaga koos õues. Muidugi käisime kos lastega ronimas ja lõngapoes. Ta tuligi mulle lõnga tooma. Eksju, nagu seda veel vähe oleks, ma ostsin ka Säästukast lõnga - lillat ja punast suure hunniku. Ja peitsin kappi ära, et mul enda ees oma nõrkushetke pärast piinlik ei oleks. Aga ma lubasin ju ta poisile kampsuni kududa. Ja selleks ei sobi muidugi iga ettejuhtuv lõng. Alpakat ta sealt poest enam ei saanud, niisiis ostis Bambinot. Ja ütle veel, et teise rahvuse maitse või midagi. Sama ilusa helerohelise ostis, mis ma kunagi oma poisile teki kudusin. Aga ega lenka pole ju nagu päris ka, suhtleb vabalt mitteemakeeles ja on üldse vaba, hoolimata puudest näiteks, mis mõne teise isiku paneks oh kui ohtralt häbenema. Aga tema nagu vastupidi, abi pakutakse, vastu ei võta, teeb pikki retki siia ja sinna ja üldse pole ma temast tublimat ja vahvamat inimest näinud. Ja kui kadestamisväärselt hea ta veel välja näeb. Ja süüa teeb. Ja kodu on ka puhas ja korras ja mees on vahva. Meest ma tundsin tegelikult juba enne. Ainult shoppamise haigus on tal küljes.
Igastahes helerohelisest koon praegu. Haapsalu sallil tuleb vist veel ikka tükk aega oodata, enne kui sinna jälle mõni rida lisandub. Aga huvitava maitse tunnistuseks olid roosad aprikoosikarva triibud, mida ta poisi kapsunisse tahtis. Küll vähe triipe alla ja üles ja varrukatele ja algul tundus sobimatu kooslus täiesti, aga nüüd kus 15 senti tagatükist tehtud, vaatan, et kuidagi väga hästi just sobvad need värvid omavahel kokku.

Ja tegelikult on mul nüüd uus meiliaadress: Vardamoor@kirjukummut.ee
Ja see on hästi vahva. Ja järjest paremaks läheb. Annaks meile ainult kannatust ja kannatlikkust, teineteisemõistmist ja pikka meelt. Kui muster sassi läheb, siis ju harutame üles. Ega inimsuhted vähem tähtsad ei ole, ka siin on silmade ja ridade õige arv väga olulised.

Kommentaare ei ole: