neljapäev, 7. september 2006

Ikka ei ole dementne

Mõned juhtumised, tegelikult siis kirjutised ikka elavdavad mälu ja toovad eredaimad juhtumused meelde. Ehk siis sada aastat tagasi kui leksiga kokku sai kolitud ja tema vanaema korteris meile piisavalt laia koosmagamise magamisaset polnud. Kaua sa ikka poolpõrandal, pooltugitoolis elad, onju ebamugav. Siis avanes võimalus võtta minu vanaema juurest üks vana kastiga kokku-lahku käiv diivanvoodi. See oli ausalt teeninud juba minu ema kui ta noor oli ja väga heade vedrudega, vast katteriiet veidi vahetatud, osaliselt.
Praegu muidugi vaatad Hansapanga reklaami ja ega ühtegi asja vanematelt-vanavanematelt laenata või ära viia ei tahaks. Aga see nii repliigi korras - hea ikka kui tasuta saad. Aga tasuta saadud asjad võivad minna väga kalliks maksma.
Vanaema maja aga selline pisut kummaline, et ülemiselt korruselt mööblit alla ei saanud muidu kui otsaaknast nööriga alla lastes. Keerdtrepid ja muud kitsaskohad. Ilmselt viidi diivan sinna enne trepi ehitamist. Või ma ei tea. Igastahes sealt alla ta kolme mehe jõul kuidagi sai ja akna all kasvanud elulõngad jäid ka ellu. Siis kui leks oli talinast pisikese veoautoga kolmkümmend kilti tunnis kohale jõudnud, viis korda ümber krundi sõitnud, sest ta otsis kuusehekiga maja - aga meil oli seal pügatud hekk, mitte lahtiselt kasvavad kuused, mida tema hekiks pidas oma Lagedi lapsepõlvekogemuse põhjal. See oli siis vist mingi ainukene masin, mis seal firmas kasutada anti - roheline ja kastiga ja põrises nii, et nende viie tiiru ajal meikka pidevalt kuulatasime,e t ohoo, kui huvitava häälega masin. Peale starti kohe tehtud liiklusavariid, mille käigus ta trollibussilkülje ära äestas, selgus et üldse esimest korda peale lubade saamist roolis. Aga load anti neile bensiinikriisi ajal, kui õppesõidust teadagi midagi välja ei tulnud. Seda trollibussi maksime kinni veel mitu kuud, igavene suur summa oli 1600 krooni, tolle aja kohta, kui palka nagu polnudki. Ja linna tagasi sõitsime ka, 100 kilomeetrit tigusammul. Aga kuidas me nii raskke voodi viiendale korrusele vedasime - kahekesi, ei mingeid tranasid, ise noored ja tugevad, diivan ikka käis lahti ka lausa kaheks pooleks, aga jube raske oli küll. Ja tuba oli nii väike, et sai diivanit korraga täis. Kevadel sündis meil poeg.

Kommentaare ei ole: