reede, 1. september 2006

Äkki ongi nii

Mul on tunne, et Mart sai suureks. Loobudes vabatahtlikult rinnapiimast. Õigemini tõugates seda ära kui äärmist jälkust. St rinda, piima kruusist jõi. Ehki vaid lonksu ja rohkem ei tahtnud. Kas panna see nüüd selle arvele, et paar õhtut üritasin teda suigutada ilma inimlutita ja tassist on palju mõnusam juua ja mõnusamad joogid. Või on homme kõik vanaviisi? Ühtepidi- on ju ka aeg, aga teisalt on tal nüüd palju tülikam uinuda. Päeval on hea, saab kärutada õues ja kui ikka tükk aega enne üleval on olnud, küll see uni mehe amha murrab. Õhtul oli raskem. Ikka algul ju sülle, pärast selgus, et on täitsa nõus omas voodis magama, ainult pai tuli hästi pikalt teha. Hea vähemalt, et üksteisest aru saime.

Selle võrra on nüüd ka suurem, et oskab ja jõuab näpuga abc-palli nuppe vajutada. Ja kui uksekell heliseb, ei ehmata nutule vaid jookseb vastu.

Homme mind vist saadetakse poisiga maale, sest mehed hakkavad tapeeti panema. See võtab kindlasti mitu päeva, nii suur tuba on. Ja liimi on vähe. Aga põrand on imeline. Lapsed käivad seal liugu laskmas ja palli mängimas. Ei tahakski mööblit sisse panna, nii kole vana ja väsinud see vana Diimino. Diivan ja muu staff muidugi ehk veel kõlbavad. Head uut ilusat laeni ja seinast seina raamaturiiulit!

Kommentaare ei ole: