teisipäev, 5. september 2006

Lego kiituseks

Mart mängib lego klotsidega. Neid suuremaid on meil kahte sorti. Ühed on beebiklotsid, teised need natukene suurematele mõeldud. Ühtede nimi igastahes oli Duplo vist. Mingi kolmas päev läheb, pole eriti muuks aegagi, magamiseks ka mitte eriti. Õhtul uinus kootsitorn kõvasti peos. Uni piinas küll ja suu oli nutuvõrul, aga vapralt pani klotse kokku-lahti. Ja siis tõi mulle ja siis me mängisime palun-aitäh mängu. Kuigi tema "palun" on ilma täishäälikuteta ja "aitäh" on ka napisõnaline th. Kolmas mäng on veel - klotse viiakse erinevatesse tubadesse - pannakase erinevatesse sahtlitesse mänguauto kasti ja mujale ja siis järgmine ring on nende kokku korjamine. Aga et vahepeal on uksed, siis tuleb need kinni panna. Ja tihtipeale jääb ta ise sina valele poole. Ja siis on kisa.

Klotsid on pärit veel Priidu lapsepõlvest, minu ema ja vanaisa kingitus vist aastasekssaamise puhul.Ja ta mängis nende jaedaspidi siis ka väiksematega ikka palju. Suuremate vidinate komplekt sai Triinule kingitud, aa temal sellist klotsivaimustust ma ei mäleta. Kuigi küllap ta ikka natuke mängis. Praegugi vahel suures igavuses maal ehitatakse asju. Põhiliselt küll mängumoblasid. Pildil on näha ka meie uus põrand ja selle heledus. Vana värv (lakk kaheksakümnendatest) on siin siniste vilaste sokkide juures võrdlemiseks. Ja kas ma juba ütllesin kui sile see kõik nüüd on.

Kommentaare ei ole: