teisipäev, 19. september 2006

Lootus on lollide lohutus

Aet küsis, et miks ma tahan tööle ja kas ma tegelikult ka tahan ja kui ma nüüd positiivse vastuse saan, kas siis tegelikult ka lähen. Või umbes nii ta küsis. Ja see oli mõte. Mida mõtled ja mõtled ja mõeldud ei saa. Ja seda ju pikka aega.
Seda, et siis enam tagasiteed ei ole, see on vist kindel. Ses mõttes, et turvaline riigiamet ja sinna tagasimineku võimalus kaovad. Aga ilmselt on minu jaoks umbes kolm kohta, kuhu tahaks tööle minna ja egas iga amet ka ei sobi. Ja see on üks nendest. Järgmine selline võimalus tuleb kümne aasta pärast. Teine oleks mingi koolitaja sobival erialal, isegi suhteliselt paljudes asutustes võiks kätt proovida, ses suhtes ei olegi väga peps. Aga no seda saan ma õnneks pisteliselt siin-seal niigi teha. Ja päris tööle pole vaja minna, et sellest nauding kätte saada. Päris ülikooli õppejõuks vist ei tahakski.
Ja siis on nimekirjas lõngapood, aga sinna enam praegu müüjat ei vajata. Ja see võiks siis juba täitsa enda oma olla hoopis.

Ja samas ega ma ei tea ka, kumba ma rohkem kardan, kas seda et ma ei sobi neile või seda, et sobin. Kuigi ma tean, et kui sobin, siis ma lähen ka. Ükskord ma juba jätsin ühe võimaluse kasutamata. Ja kahetsesin seda

3 kommentaari:

Heidi ütles ...

Kuni Mart veel kolmeaastane ei ole, saad ju teises kohas oma sobivust proovida ilma, et endisest töökohast loobuksid.

terje ütles ...

Et sa arvad, et seal ei peagi töölepingut lõpetama?

Heidi ütles ...

Minu teada ei pea, seni kuni seal lapsepuhkus kestab. Sada protsenti kindel ei ole, aga üks mu tuttav tegi oma linnavalitsuse töökohaga nii. Et katseaja lõpuni vana töökohta ära ei öelnud, et seljatagune ikka kindel oleks.