reede, 1. september 2006

Nägude tegemisest

Mõne inimese füsiognoomia on kohe selline, et tal polegi vaja spetsiaalselt lihaseid pingutada, ta aneratab niigi kogu aeg. No vaadakem või Marko Matveret. Kes üldse iial mõtleks, et tal on halb tuju või paha päev. Ja ise on ta ka nagunii üks üdini hea inimene. Aga mina - nii kui ma natuke mõttes olen, pisutki melanhoolsem tuju on vms, vajuvad suu nurgad alla ja inimesed küsivad, mis juhtus, miks ma kurvastan, miks mossitan või tusatsen. Erinev küsija - erinevad sõnad. Et halba muljet mitte jätta ja halb mulje jääb ju inimesest kes põhjuseta mossitab, pean teadlikult suunurgalihaseid pingutama ülespoole hoida. Ka omaette olles,sest iial ei tea,kes uksest sisse tuleb ja omaette nurgas nukralt mossitamises kahtlustab. Aga see on ju viimane, mida tahta. Tjah, olen kuulnud, et vilistamine aitab ja need vajalikud lihased jäävadki krampi. Siiani poel jäänud. Ja nii võibki olla, et ehki olen täiestitavalises tujus, ehk mõtteski, olen mossis. Näoga, mitte alati mõtetega. Tuleb tunnistada, et siiski on ka hetki, kui alateadvus ilmselt lülitab end mingile eriti helgele reziimile ja peas on eriti helged teemad ja vaat siis ei mossita ka suu. Mõnel hommikul ikka on niimoodi ka.

1 kommentaar:

Elsa ütles ...

Minul on ka selline loomulikult kergelt allapoole suunurkadega suu ;) Kui pingevabalt rahulik olen, siis vahel peetakse kurvaks jah... Õnneks on naeratamiselihased väga treenitud :P