teisipäev, 12. september 2006

NIhukesed ootamatud asjad siis presidendivalimiste vahepeal

Armas taevas. Mind kutsuti vestlusele. Töökoha asjus. Ei noh, vestlustel olen ma ikka enne ka käinud, aga no nii äketse. Miks mul on tunne, et nad lausa tahavad mind? See on kindlasti väga petlik tunne, sest nagu väideti, olevat aegadega väga kitsas. Ilmselt on vestlejaid karjakaupa. Mulle jälle iga aeg ei sobi. Sest egas beebiga saa sinna koperdada ometi, ikka tuleb enne mingeid hoidjaid vaadata. Liiga kaugele ka muidugi ei tasu mõtelda, aga ...kui peakski sobima mina ja nemad ja meie mõlema poole tingimused (mul on ka ometi mõni tingimus), siis mis edasi saab? Nii ootamatult ei ütle ükski ühiskondlik lasteasutus, et oh, tulge ometi. Ja ka igat muud asja peab enne ju harjutama. Ma ikka üldse ei mõelnud, et enne kui tööd otsida, tuleb lastest ju lahti saada.

Aga ilmselt oli liiga muljetavaldav motivatsioonikiri. No aga kõiki ju ometi ei kutsuta vestlustele, mõned kirjad vistakse kohe kõrvale ju ka.

2 kommentaari:

Elsa ütles ...

Noo, palju õnne :)
No olenevalt tahtjate arvust visatakse enamasti ikka pooled kõrvale ;) Max 5(..10) on mõistlik vestlusele kutsuda... Samm edasi :)

Ieska ütles ...

ieska küll plaksutab Sulle, tubli tubli oled :)