laupäev, 16. september 2006

Nii olen ma jälle ennast lolliks teinud

Ei ole ikka nii lihtne, et muudkui installid endale igasugust toredat softi ja kõik kenasti töötab ja elu kergem on. Seni oli elu raske, sest elasime naiivselt ima thunderbirdita. Või kergem, sest probleeme tegelt ka ei olnud. Aga kui muidu ei saa, tuleb probleeme ise juurde tekitada. Ja kuna neid meiliaadresse nii palju on ja neist saadavate sõnumite tähtsus ikka järjest tõuseb, siis... Nii oligi.
Algul oli kõik väga ilus,. Erihariduseta ja oskusteta nagu ma olen, installimisega sain ilusti hakkama, sest arvuti ju ise ütleb, millisele nupule vajutada tuleb.P õhiliselt ikka next, vahel ka edasi ja vahepeal oli I agree. Hea sõbra abiga sain isegi teada, mis on mu sissetuleva serveri nimi ja väljamineva serveri nimi, et meilid tulema hakkaksid. Ja miljon kasutajanime ja parooli vist ikka kõik päris õigesse kohta ei läinud, sest mail.ee meilid ikka ei tulnud ja sellele asjale minu kasutajaparool millegipärast ei meeldinud. Kuigi see oli täiesti õige. Aga teistega oli ok niikaua kui ühel hetkel ei olnud enam. Kõik muutus hetkega, kui modemi tulukene kustus ja enam ei süttinud. Starman ka ei aidanud , käskis aga restarti teha, küll niisama , küll nõelaga. No seda ma tean juba eelmistest kordadest ja need liigutused olid selleks ajaks juba tehtud ka. Seepeale tehti (huvitav kuidas küll) meie modemile puhastus. Mida iganes see tähendab. Õhtu igastahes möödus ilma blogide ja asjadeta. Polnud ka viga. Ainult natuke imelik. Hommikul aga, kui suurem poiss juba närviliselt ringi käis ja mina ka tahtsin ikka pangaülekannet teha, helistasin starmani tehnikule uuesti. Ja lõpuks kõik mis ta tegi, oli see, et käskis kunagi ammu vahele topitud tulemüüri pakkuva ruuteri vahelt ära võtta. Aga mõni aeg taga(ikka mõned head aastad vist, kui aus olla) ise müüsid selle meile kalli raha eest. Et väga vaja, isegi kui mitutarvutit ei ole, et saab tulemüüri. Nüüd muidugi on arvutitehnika ja tarkvarandus nii kaugele arenennud, et oi-oi. Ja ruuter üleaune. Loomulikult.
Nett tuli meile tagasi. Ja õnn õuele. Seniks kui tahtsin oma imetoredat meilihaldusprogrammi kasutada. Mida polnud ja ei ole siiani, sest ma lihtsalt ei viitsinud uuesti helistada - ja kuhu oskakski? äkki virtuaalcomi, on ühendus kirjukumuti serveriga ja endiselt mail.ee serveriga ka ja võib olla miljoni saja asjaga veel, mida ma proovinud ei ole. Kuhu see kadus? keegi keeras kraani kinni? Samas ei juhtu ka midagi, kui need ühendused puuduvad. Alternatiivina võib muidugi veel proovida et teen kõik uuesti, võtan uuesti thunderbirdi ja vajutan jälle next nuppe ja sisestan uued serveriaadressid. Aga need pole ju muutunud?
Vahel on naljakas selline tobu olla, ise suur ja tark ja pruunisilmne. Aga on maailmu, mis teevad mu jõuetuks. Aga mul on neid väga vaja. ja vaja pole ju mitte niivõrd arvutit ega netti, kui seda, mis sellega teha saab.

Kommentaare ei ole: