pühapäev, 24. september 2006

Õuntest

Nüüd on köögis kast õunu ja miljon mõtet, mida nendega peale hakata. Endiselt olen ma veendunud, et õunad on kõige paremad värskelt, toorelt ja rämedalt hammustatuna,mitte peenelt puuviljanoaga tükeldades. Aga see meetod mõjub seedesüsteemile plahvatuslikult. Vähemalt kolmele pereliikmele. Ülejäänud söövad õunu nii vähe kui võimalik, samal ajal kui mina olen suuteline neid järjest ja kilode viisi hävitama. Kaneeli ja suhkruga vokkida on muidugi ka üks võimalus ja õhtul pean kooki ka ilmselt küpsetama, aga liivataigna puudumisel tuleb see jälle klassikaline keeksitaigen. Kuid selline meetod teeb õunte otsasaamise väga aeglaseks. Ja neid on tulemas veel ja veel.Tõenäoliselt saab ülejäänutest moos. Näiteks vähese porgandidga.

Hea, et õunapuid nii vähe on, aga praegu pakuvad kõik õunu - ühel ma lõikasin need suured viljakandvad oksad südametult maha ja nüüd läheb natuke aega enne kui uued tulevad, kuldrenett kasvatab ennast igal kevadel uuesti jaõunu veel üldse mitte ja tartu roos valmib õnneks hiljem. Aga too sügisjoonik maja ukse ees on imeline puu, seal on igal aastal ikka midagi peal. Ja suvel annab päikesevarju. Ja korjab päikese kõik õuntesse ja need on nii suured ja puanpõsised. Kuigi seal on ka kõrgustes ikka mõned oksad valesti kasvanud ja nende kättesaamiseks, ma vaatasin, tuleb natuke altpoolt veel pisut maha saagida. No et võra kena oleks. Aga liiga palju korraga ju ei saa, tasapisi. Aga seni kasvab osa puust kõrgustesse ja tekitab alternatiivseid latvu. Seda kuuemeetrist oksalõikajat mul veel ju pole, et ulatuks.

1 kommentaar:

Elsa ütles ...

Oh, mina koosnen ka igal sügisel peamiselt õuntest :P
17 kg õunu sai kuu algul koju muretsetud suure kastiga. Eile presidendivalimiste tulemusi oodates pistsin viimased nahka. Aga õnneks on ka lapsed neid vahepeal hoolsalt tarbinud :P