laupäev, 23. september 2006

Vait ole kui ma räägin

Kuna mul presidenti valida ei lastud (aga õnneks paistab see veel mitte lõpevat, sest rollis saavad esineda ka kohtuametnikud ja hr Sibul) siis valisin metsas seeni. Oli seekord mille vahel valida. Terve mets oli ühtlaslt täis neid rohekaspruune, mis tänapäevalö mürgiseks tunnistatud - ilmselt ikka olid need tavavahelikud. Keegi neid enam ei korja ja lausa kahju on. Ega ma ka enams eda ei teinud. Valisin selle asemel puravikud. Oli neidki. Kuigi mitte just palju, aga erinevaid sorte. Pilvikuid, riisikaid - roosad ja mõnusad kaseriisikad kusjuures ja tumedad ja tahedad tõmmuriisikad ja sooriisikad ka. Aga ikkagi vähe. Kusjuures metsanurk ons elline kummaline ka, tilluke iseenesest ja seda läbib elektriliin - kaitseala on laiiendatud ja ohtralt ilusaid kasepuid ja muid maha võetud, küll saab mõnusalt kütet. Aga teisel pool elektriliini ei kasva mitte üks seen. Kui vahelikud välja arvata. Need nagu kiuste kasvavad igal pool, kännu sees, puraviku kõrval, keset käigurada, kraavi kaldal.
Ämbritäiega tagasi jõudes oli president valitud. Pentsik oleks kui järgmisel päeval kõik jälle üksteisele sõbralikult kätt annaksid ja meeldivalt naerataksid. Need poliitmehed, ma mõtlen. Tavaline inimene ikka küll nii ei suudaks, olels enne sõiamta saadud ja sopatud ja kõige lollimaks inimeseks nimetatud. See vist ongi osa ellujäämise valemist.

Kas Pantokraatoril on ka plaat tänapäeval välja antud. Või on ainult vana aja jäädvustused? Mingi lausejupp jäi raadiost kõlma mul päehe, aga näe meenutada ei suuda, mida nad täpselt ütlesid. Et kas siis on või siis ikka ei ole.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Pantokraator on äge! Mul on vanast ajast üks kassett säilinud. Plaadist pole midagi kuulnud.
Just täna hakkasin mõtlema, et tahaks vanemat eesti muusikat endale CD peal ka. Näiteks Grünbergi "Hukkunud alpinisti hotelli" muusikat.
Nin