laupäev, 21. oktoober 2006

Iga lõpp on millegi uue algus, teadagi

See on selline natuke imelik tunne, kui olla ühest kohast lahti ja teises veel mitte kinni. Eriti kummaline on tunde esimene pool - hetk tagasi olid osa sellest suurest puzzlest ja nüüd enam mitte ja sama laua taga samal poolele ei istu enam kunagi. Ja selle maailmal on veel tahke: inimesed. Vale oleks loota, et kõiik ühtemoodi kurvastaksid ja kas peakski? Ja mis siin ikka kurvastada, üleüldse. Kõik on ju tegelikult hästi, ega siis pidetu ja rahulolematu kolleeg ei ole parem ainult seetõttu, et ta olemas on. Mitte et mul viimasel minutil ikka pisar silma poleks tulnud, muidugi tuli.

Ja loomulikult oli südantliigutav teada saada, et üksteist ikka tuntakse - lahkumiskingituseks mõned lõngapoe kinkekaardid saada, oli vist üks täitunud unistustest. Tikkimisentsüklopeedia oli muidugi ilmselge ülepingutus, aga no ikkagi. Enam-vähem kümnesse. Oh ja need tulipunased roosid ka veel...

Kommentaare ei ole: