pühapäev, 8. oktoober 2006

Messil

Laupäev võttis läbi. Olime väsinud aga õnnelikud. Ja ilmselt oleme me seda täna ka. Kuidas saab nii olla, et esimene tunne ikka see väsimus on. Ja mõnus teadmine et tore oli, tuleb alles pärast. Elsa sedapuhku kahjuks pilti ei teinud, aga mingi teine võõras fotograaf pildistas seal meie väikesi õpilasi küll. Ia ingrid. See punane selg seal olen mina. Neid heegeldajaid ja kangakudujaid ikka leidus ootamatult palju. Ja korraga tulid kõik, mõni oskas antuke, teine ei osanud üldse. Ja järsku oligi kell neli, ja siis juba kuus. Lapsed annavad energiat, see oli kohe tunda. Kahjuks kudumist õpetada on palju keerulisem, seda ma isegi ei proovinud. Korra küll ühele lapsele näitasin, kuidas vardad peos on, aga selge see, et kahtea sja kordineeritult liigutada on hoopis keerulisem, kui seda ühte. Ja üle heegelnõela saab lõnga sõrmedega ka vedida, kui näpud veel liiga osavad ei ole.

Pisike kibe tõde on aga selles, et mismoodi omad sugulased su käsitsi tehtud asjadesse suhtuvad. Tädi mul ikka vahel vaimustub millestki, mida sõbrannadel seljas ja kaelas näeb, ise käsitööd ei tee. kiiits minu emale ka, et nägi hästi toredaid käsitsi heegeldatud kaelakeesid, neid mummulisi, et kas terje ei taha neid ka teha. Ja kui siis ema talle demonstreeris mu tehtud komplekti (kõrvakad ka), siis vaimustus järsku jahtus. Et ju siis on liiga lihtne teha kui juba mina neid teinud olen. Või midagi sellist, oli see emotsioon. Siis järsku polnudki enam nii hirmus vahva ja tore asi. Kurb, väga kurb.

Kommentaare ei ole: