kolmapäev, 18. oktoober 2006

Mitte et ma ise patuta oleksin, aga

Mida rohkem ma mõtlen, seda vähem meeldib mulle sildistamine, pealkirjastamine ja jaotamine. Ehk siis mingite tunnuste alusel liigitamine. Ja siis ühe liigi poolt teisele liigile haiget tegemine. Isegi kui see on naljaga pooleks ja tegelikult tragikoomiline. Veel hullem kui seda tõsiselt mõeldakse ja tehakse. Niikaua kui keegi ongi tõsiselt haiget saanud, avalikult või privaatselt, vahet pole. Ma tean, et valus on ühtemoodi. Ja valus on et see valu üle ei lähe. Et sel ei lasta üle minna. Ning et samu narrusi tehakse, ise aru saamata et see on väiklus, narrus, tobedus, lapsikus. Äkki hoopis kitsarinnalisus ja väike silmaring. Või rahuldamata tunnustusvajadus. Ehk siis kõik inimesed ei oelgi ilusad ja head, mõned on inetud nii seest kui väljast.

Kommentaare ei ole: