reede, 6. oktoober 2006

See ei ole reklaam

Homme on Laps ja Pere mess Saku suurhallis. Käisime täna Kirju Kummuti vidinaid üles riputamas - erinevalt kogu ülejäänud massist oleme lihtsad ja kodukootud ja seinad ei ole täis värvilisi plakateid. Ja suuri lilli seina peale ma ka veel ei heegeldanud. Aga korvid on täis lõnga ja vardad ning heegelnõelad on ka olemas. Ja igas vanuses noored ja vanad võivad tulla ja natuke heegeldada. Või õppida sokikanna tegemist. Või midagi muud. Paelu ja nukuvaipu kududa näiteks. Või tellida endale täpselt seda värvi ja suurust villased sokid nagu just vaja on.

Esmapilgul paistis seal huvitavat tegevust päris palju olevat. Just lastele tegevust. Ja taaskasutuskeskus näiteks oli esindatud ka. Aga ma pole seal enen nagu käinud ka, pole millega võrrelda, võib-olla eelmisel aastal oli veel rohkemgi.

Loodan, et see nädalavahetus on natuke vaheldust. Mõtetele. Et ei mõtle neile asjule sel kahel päeval. Vad teen seda, mis on siin ja praegu.
Mul on kuidagi liiga palju mõtelda. Et kas ma tegin õigesti, kui oma elule uue lehekülje pöörasin. Ja kas ma saan hakkama kogu selle vastutuse ja kohustuste koormaga, mis sealt mulle ametijuhendi näol koju saadeti. Ja kas ma saan seda enne katseaja lõppu. Keegi ju ei kontrollinud, mida ma tean ja oskan, eks eeldused oskusteks põhiosas olid cv-s ka kirjas ja imetoredas motivatsioonikirjas ka. Ja sobival erielal kõrgem haridus ka. Ka kolm last ei seganud kedagi. Või oli siis valik nii väike? Ilmselt suutsin jätta mulje enesekindlast inimesest. Aga enne enesekindlust tuleb suur kogus ebakindlust. Katsu nüüd siis kogu seda usaldust ära väärida.

Kommentaare ei ole: