laupäev, 4. november 2006

Kodu ahistab

Täna käsime Heleni juures katsikul. Ja uskumatu tundus, et see põnn on tal alles ju tsuti üle kuu aja vana. Kuidas küll aeg lendab. Selline mõnus pärapõrgus väikeses majakeses elamine tubdus algul küll võimatu ja tee tundus ka hiigelpikk, aga koju jõudsime kuidagi kiiremini. Kodus aga, ootab näljane pere,et sa tuleks ja neile süüa teeks. Või noh, ei oota ka just otseselt, sest leiba ja vorsti ja banaani ju veel on, aga eks peaks küll. Aga no ei viitsi. Sest lihtsalt liiga mõnus oli seal istuda ja lobiseda ja kooki näost sisse ajada. Miski ei motiveeri kartuleid koorima minema,sest kõht on ju head-paremat täis. Jakudumisideid ka, sest Helenil oli terve virn pööraselt toredaid ajakirju ja raamatid ja üks kott jäi hinge peale. Ja uus Käsitöö oli ju ka vahvaid mütse täis, sinine lapsemüts ehk meeldis enim. Muud asjad olid ilusad küll, ütleks lausa et see number oli üle eelmise, aga vaevalt ma sealt muud järele teen. Ja mohäärist lapsekampsunit ei teeks ma ka iial, muidugi, seda lõiget võib ju ka mõne muu lõnga juures kasutada, aga ikkagi ei meeldi mulle see soovitus kui selline.

Kommentaare ei ole: