esmaspäev, 6. november 2006

Kui on pisaraid, siis jätkub neid ka igale poole.

Kui Pere ja kodu nii tihti ei kirjutaks lastehaiglast ja enneaegsete osakonnast, siis võiks selle teema peaaegu ju juba unustadagi. Aga seekord jälle ja sedapuhku kõige imelisemast õest, kes seal oli ja on. Sest ega seal eestlasi ju pole rohkem. Ja vene naised on toredad küll, aga kontakti nendega sellist ikka ei saavuta. Aga tema rääkis lapsega, kõigi lastega. Ja eriti just nendega, kellel ema seal polnud. Ja temast lugeda oli nii armas. Kuidas ta patsiente mäletab, eriti neid raskemaid. Tahaks, et ta meid ka mäletaks, sest mina mäletan teda küll alati ja ainult heaga.

Silmad mul ikka vesise koha peal, lugedes piserdasin, nüüd jälle

Kommentaare ei ole: