laupäev, 11. november 2006

Lolli kuduja ülestunnistus

No nüüd on madin lahti. Siin ja siin ka.

Miks see mind nii puudutab? Sest ma olin seal. Jah, olen varem ka olnud, olen olnud ka hiljem. Rasvaste näppudega ei koo. Teed joon, kohvi joon, kooki söön, kuigi ei tohiks, sest olen lisaks veel ülekaaluline. Ma olen seda seal ka täitsa üksi teinud. Igal pool mujal ka. Siiani kujutasingi kohvikut ette ajaveetmiskohana. mõnel teispäeval,kui on üks väheseid vabu õhtuid nädalas. Koos mõne toreda neti-ja muidututtavaga ka , viimase kuu aja jooksul millegipärast rohkem kui 4. Varem nagu mitte. Mis hetkest see "ring" tekkis? on siis ring või ei ole. Ringis käime me hoopis neljapäeviti KAJA keskuses, muide. Hetkel siis Haapsalu salli kudumissaladusi õppimas. Ja maksame ruumi eest raha. Ja seal kahjuks kohvi ei pakuta. Aga kohvikus oleme ka äriõhtusööke teinud, mittetulundusühingu asja arutades. Mis teha, kui ühingus on rohkem kui kaks liiget. Nojah, ja kodus ma ju ka koonpdebvalt ja igal pool, isegi just söögitegemise vahepeal. MItte ainult laupäeviti ja kella kahest kuueni. Mis ma seal niisama istun siis?

Ei peaks ju end härida laskma netikommentaaridest, aga kahjuks on ikka ja alati nii, et need, keda kohal ei ole, teavad alati kõige täpsemalt, mida teised teevad. Nii on see ajakirjanikega, nii on see lehelugejatega. Sry, Triibu-Liine, et ma nii hilja su meili lugesin. Aga õhtul enam helistada ei tihanud.

tegelt on kahju, et selline tore asi, nagu käsitöö ja sellesse nakatunud inimesed ületavad uudiskünnise vaid niisuguse absurdse juhtumi puhul. Kuigi siin vist oli oluline just pigem olukorra absurdus, mitte käsitöö.

Ma siiski ikka veel ei usu, et kõik kohvikupidajad nii mõtlevad. Aga hämmmastab, et paljud ise käsitööharrastajad nii mõtlevad, et avalikus kohas kudumine on sobimatu. Et seda tõesti vaid kuskil seltsimajas peaks tegema. Et juttu ajades käed peavad seism ja liikuda ei tohi. Et mitme asja korraga tegemine on võimatu. Et kudumisõiguse eeldamine on midagi kummalist. Ja suitsetamise lubamine on iseenesestmõistetav. Või et kohvikulaua taga ei tohi olla korraga rohkem kui 4 inimest. Või ma ei tea. Ma vist ei taha sellel teemal enam kunagi rääkida ega sellest kuulda. Järjekordselt olen eesti inimese tolerantsis, liberaalsuses ja terves mõistuses pettunud.

4 kommentaari:

Heidi ütles ...

Palun, ära võta neid negatiivseid kommenteerijaid hinge. Mina just lugesin ja tundsin rõõmu, et üllatavalt paljud inimesed peavad söögikoha käitumist jaburaks.

Heidi ütles ...

Ja veel, halvasti ütlevad-mõtlevad inimesed armastavad oma mõtteid ikka mitme inimese pähe kirja panna.

Annu ütles ...

esiteks, ei tasu kunagi anonüümseid kommentaare isiklikult võtta.
teiseks, ma lugesin ka nüüd õhtul need kommentaarid läbi ja mind hämmastas, et nii mõnigi, kes väidab end käsitööd tegevat, seda avalikus kohas ikkagi sobilikuks ei pea. vat ei saa aru. mingi valehäbi või mis?
sa küll ei tahtnud sel teemal rohkem arutada, aga ehk sa ei pahanda, et ma siin mõtisklesin (ehh, mul on oma blogi, et mõtiskleda, aga tahtsin sulle seda öelda).

terje ütles ...

Nojah, aitäh. See tunne pettis mind nagu alati. Masohhist, mis teha:)