teisipäev, 9. detsember 2008

täna lõngariiulite vahel

Täna oli Novita kliendipäev. Helsingisse ei kutsutud, ega muidu soome, kutsuti hoopis Tallinna esindusse. Kiendipäev nagu ikka kliendipäev, glögi, slaidiprogramm, söök jook, väike vein ja kohvi. aga kohal oli näiteks ka Daniela Yrjö-Koskinen. Ja kas pole tore tunne, kui Kõige Novitam Isik su õlarätti kiidab ja eesti "nuppe" ning on kursis eesti pitsi populaarsusega maailmas, isegi kui see on vaid viisakusest. See oli muidugi Novita lõngast kah. Mulle meeldivad Novita lõngad, midagi teha ei ole. Nad on kuidagi rahulikud ja turvalised, nad on kogu aeg olemas, värvid vahel natukene ikka muutuvad, kevadkollektsioonis rõhutati pastelli ja moonipunast, lillat-roosat ja seliseid mahedaid värve. - ja samad värvid on erineva jämedusega lõngal, saamd värvid korduvad triibulõnga tokkides - ja ühevärvilistes tokkides. kahjuks hind on selle turvalisuse ja igavuse juures eesti mõistes pisut üle pakutud. Kuigi, hinna ja kvaliteedi suhtele ei saa ka nagu jälle midagi ette heita, küll aga vahel müügikohtades olevale valikule. aga see vahest polegi niiväga Novita süü, et peale 80 tegutsemisaastat neid eestis ikka veel vääriliselt hinnata ei osata ja ikka odavamat otsitakse. Kummastav samas aga, et nii kaua ja ikka veel pereettevõte ja polegi rahvsvahelisele kapitalile maha müüdud. See on minu jaoks isikliklt midagi erilist, selle staatusega kaasneks nagu midagi eriliselt head, eriliselt väärikat. Sellist mille sõnastamisega tekib alati raskusi, aga mille ma ära tunnen, kui näen.

Kommentaare ei ole: