pühapäev, 22. märts 2009

Meie igapäevast seepi...

Valge seep, söepulbri, kitsepiima ja kookosvõiga . Metsapähkli lõhnaga. Süsi võõpab vahu hallikaks, aga keha jääb puhas. Ja käed on nii pehmed, nii pehmed. Muster tekkis kahe eri värvi massi üheaegsel vormi valamisel. Ja see on mu meelest see kõige parem osa, lõhnaga võib ju ära harjuda. Ning head omadused muutuvad kiiresti iseenesestmõistetavaks. Järgmisel korral võtan kõrgema vormi. Ja ülejäänud osa ajast ma õmblesin. Sest meil on nüüd uus pereliige õmblusmasina näol. Kahjuks selgus, et see jube mägi riidetükke, millest ma arvasin jätkuvat voodikatteks, ei ole siiski piisav...

1 kommentaar:

Annu ütles ...

ma ei ole kunagi seepi teinud, kuigi tahaks seda osata. tundub keeruline. või noh, teadmisi nõudev. sama käib nõelviltimise kohta, ei julge alustada iseseisvalt.