teisipäev, 28. aprill 2009

Kontserdikõrvakad

ehted, jah. On ilusad asjad küll, kandmisega on nagu on. Kõrvarõngaid ma armastan, eriti kui nad niklivabad on. Ja selle va ise helmeste traadi otsa (õigemini siis seekord tamiili) ajamise proovisin siiski ka siis ära. Aga ei olnud nagu see. Ei tulnud miskit sellist, millega ise rahule jäänuks ja niisama ilusaid vidinaid järjest lükkida ju ka ei saa. Ikka mingi kompositsioon või süsteem või vähemalt kandev idee peaks olema. Ehki mõte mustast ja valgest ja lillelistest tillukestest mulle ju väga meeldib. Aga kokku nad kuidagi ei kõlanud. Aga kui kai pani kõige kõrvale veel natuke sinist, siis see oli järsku ilus. Ja mitte lihtsalt ilus, vaid superilus. Mis ikkagi ei tähenda midagi, sest mina sellise lego ladumisega hakkama ei saanud. Midagi jäi ikka puudu. See miski. Ehki tõin laost järjest uusi juurde. Ümmargusi ja kandilisi ja nii edasi. Ei, ei ole see nii lihtne midagi, ikka mingi anne peab ka olema. Et näha. Mõni inimene ikka kohe neb asju teistmoodi ja ma ei väsi seda imetlemast. Ning seepeale keerati mulle supsti need kaunid kookosekettad konksu otsa. Lihtne ja ilus ja täpselt mulle. Ehki triinule tundus kohe, et just need on õiged kõrvakad homme enriquet vaatama minna. Mina ei lähe, tema läheb. Kai tehtud vidinad kõrvas siis. Kuidas sa lapsele ikka sellist asja keelad. Mispeale ta joonistas kohe "oma" kõrvarõngakavandi - hästi pika ja palju rohelisetriibulisi pärleid küljes.

Kommentaare ei ole: