teisipäev, 14. aprill 2009

Päevane rõõm

Olen varem ikka halanud, kuidas mu tütrekesele käsitöö ei meeldi, ei kudumine ega heegeldamine. Tikkida tatahtis isegi, aga jämeda lõnga ja suure nõelaga. Aga õnneks on olemas veel igasuguseid muid huvitavaid asju ja mida esmapilgul käsitööks ju ei nimetagi, sellised kiirtoimingud ja hõlbusmeetodid. Nii on selgunud, et ta väga hea meelega värvib siidisalli  (ja ka pintsliga siidipilti), segab seepi, toksib nõelaga vilti jne Kõige värskem teave on see, et talle meeldib õmmelda - küllap omajagu tänu meie heale uuele õmblusmasinale, aga mitte ainult. Eile tegi lapitehnikas koti. Kasutasime abimaterjalina Saarsoo lapitööõpikus olevat juhist ja kui ta muidu teeb ikka asju siuh ja säuh ja ei hooli, kuidas väljanägemine on, peaaasi et kaelast ära, siis eile oli näha sootuks teist kvaliteeti. Õmmeldi aeglaselt ja tähelepanelikult, ei koonerdatud nööpnõeltega, kaaluti ja valiti. Ema rõõmustas.

2 kommentaari:

Kratt ütles ...

huvitav, et minu tüdrukule ka õmblemine meeldib. peaaegu ainus asi, mis talle sel aastal käsitöötunnis meeldinud on. tikkimine on nõme ja heegeldamine on nõme, aga vat õmblemine, see meeldib.

triibu-liine ütles ...

Noh, minu arust olid käsitöötunnid selge piinamine. Samas jäid igasugused põhivõted sealt siiski külge, et nüüd 20 aastat hiljem käsitööd nautima hakata. Hetkel teengi kõike ja veidi ja rohkem just tegemise naudingu, kui tulemuse nimel.